väiksematesse ridadesse sihtkohta jõudes. (Briney, 2014) 5 Joonis 2. Radiaalne voolukaar (How to Create Flow Maps and Link Movement with Direction Lines, 2018) Joonis 3. Võrgustiku vookaart. (Flow Maps, 2011). Joonis 4. Jaotusvõrgu kaart (Distributive Flow Maps More Raster, More Faster, 2013) 6 Kauba voogude näitamiseks kasutavad kartograafid read. Suuruse näitamiseks muudavad nad joonte laiust.Voolukaarte saab jagada nii radiaalseks, võrgu kui ka distributsiooniks. Waldo Tobler ütles koos oma esimese Geograafia seadusega: "Geograafiline liikumine on kriitiliselt oluline. Seda seetõttu, et maailmas on palju muutusi tingitud geograafilisest liikumisest. Inimeste, ideede, raha, energia või materjali liikumine ". Ja see liikumine ei ole parem kui voolukaartidega. (How to Create Flow Maps and Link
Tänapäeva maailmas on kaart üldlevinud vahend igapäeva elus: teejuht metroos, ilmakaart televisioonis, asukohakaart reisibrosüüris jne. Kaardid on seetõttu harjumuspärased, kuid samas ka murettekitavad, kuna võivad eksitada, kui kaarti õigesti lugeda ei osata. Kaardistamise keerukuse ja ebamäärasuste äratundmine pole mingi tähelepanu äratav avastus. Neile, kes on kaartide valmistamisega või kasutamisega seotud professionaalselt või tehniliselt - näiteks kartograafid, vaatlejad, geograafid ja planeerijad on kaardistamise ambitsioonikus ammu juba teada. Nii proffesionaalid kui ka need, kelle suhe kaardistamise ja kaartidega on väiksem, on viimasel ajal eriti suurt akadeemilist, kunstipärast ja hariduslikku huvi kartograafia vastu välja hakanud näitama. Seda on kergesti näha: 1980datel hakkas University of Chicago Press välja andma mitmeosalist "Kartograafia ajalugu", mille toimetajaks olid David Woodward -
erinevates valdkondades. Voo- ehk liikumiskaardid on teemakaardid, millega on võimalik edasi kanda liikumist. Kujutatavaks objektiks on mingi nähtuse kohavahetus ja/või liikumine ühest punktist või piirkonnast teise. Kujutusvahendiks on liikumist ehk voogusid kirjeldavad jooned, millega saab ka väljendada liikumise suunda, tähtsust, suurust jne. 1. MILLIST INFORMATSIOONI SAAB ESITADA VOOKAARTIDEGA „Kartograafid on väga pikalt kasutanud vookaarte, et edastada objektide liikumist ühest kohast teise, nagu näiteks inimeste liikumine, toodete/kaupade liikumine jne (Phan, 2005)“. Vookaardid iseloomustavad mingi(te) objekti(de) liikumist ühest punktist teise. Üldiselt võib seesuguseid kaarte teha absoluutselt kõigest, peaasi, et see väljendaks liikumist. Vookaarte saab kasutada erinevates valdkondades. Alusades ajaloost, kus saab kaardiga illustreerida
maailmakaartide koostamiseks. Kuues järgmises raamatus kirjeldatakse kõiki tol ajal teada olevaid maid ning viimases, kaheksandas raamatus annab Ptolemaios ,,Geograafia" juurde kuuluvate kaartide keskmeridiaani ühe kraadi pikkuse. Põhjalaiust esitab autor tundides aasta pikima päeva kestuse kaudu. Ida- (või lääne)pikkust esitab ta tundides Aleksandriast itta või läände. Ptolemaiose teoseid on tõlgitud ka araabia keelde. Nimelt ammutasid araabia kartograafid sealt inspiratsiooni nende teadmised tõusid 10. sajandil juhtkohale. Näiteks parandasid araablased Ptolemaiose vea Vahemere pikkuse kohta. Nimelt oli antiigiaegne teadlane märkinud Vahemere pikkuseks 62, kuid araabia kartograafid said pikkuseks hoopis 42. Samuti on Al-Idrisi 1154. aasta maailmakaardil maakera ümbermõõduks märgitud 40 000 kilomeetrit, mis on hämmastavalt tõene tulemus. Sama tulemuse oli saanud ka Eratosthenes 3. sajandil, aga Ptolemaios pidas seda väiksemaks.
ajaloo osas. Tegemist võib suuresti olla ,,õpitud teadmistega". Andmebaasid Muinsuskaitseregister Kohanimeregister Pärandkultuuri andmebaas MulS Mõisaportaal EHA andmebaasid Andmebaasid ei ole valdavad va digitaliseeritud andmed sisaldavad (ka sellisel juhul on osa infot kadunud) Kaardid 1) Ajaloolised kaardid: Mõisakaardid ja piirkonnakaardid Talukaardid Katastrikaardid Topograafilised kaardid 2) Tänapäevased kaardid Kartograafid süstematiseerivad kaarte nii: nüüdiskaardid, lähiaja kaardid, 19.sajandi I poole kaardid teadusliku kartograafia kujunemisaja kaardid (16-18.sajand) olemas triangulatsioonipunktid, võimalus Eestit kaardistada. Suur Rootsi Kataster. Saaremaa 1765-1798. Mõisakaardid. Teedekaart. varased kaardid (enne 16.sajandit) Kaardid on tegelikkuse peegeldus ja tõlgendus. Suur rootsi kataster
Andmeid leidus Henriku Liivimaa kroonikas, vaku- ja hindamisraamatutes, katastriandmetes, piirilepetes ja teistes 13.-16. sajandi ürikutes. Maamõõtmisega tegelesid juba 15. sajandi algul ordu õpetatud maamõõtjad, kes oskasid mõõta ja arvutada maatükkide pindalasid lihtsamate geomeetriliste kujundite abil. Üha enam on kujutatud Põhja-Euroopa alasid, sh Läänemerd ja Liivimaad 16.-17. sajandi maa- ja merekaartidel, mida tollal koostasid peamiselt Madalmaade kartograafid. Koostatud kaardid pakkusid eelkõige Liivi sõja eel Venemaale, Saksamaale, Taanile, Poola-Leedule ja Rootsile, kes soovisid geopoliitilisi muudatusi läbi suruda. Eesti alade kohta koostatud tolleaegsed säilikud on laiali neid alasid valitsenud riikide arhiivides. (Potter, Treikelder 2011) Rootsi kuningavõimu alla jäämisel algas Liivi- ja Eestimaal suurem süstemaatiline mõõdistamine ja boniteerimine. Peale Põhjasõda jätkus maamõõtmine Vene võimu all
atlas (millisesoli kuni 70 punkti määratud astronoomiliselt). Maadeuurijad-akadeemikud kogusid hulgaliselt andmeid Katariina II valitsusajal ja algas suur maade piiristamine. Katariina-aegne reform jõudis lõpule 1785.aastal ja selle tulemusena jagunes Vene impeerium 38 asevalitsuseks, 3 kubermanguks ja 1 oblastiks. Venemaa sai seega Euroopa kuningakodade tunnustuse osaliseks ja sellest hetkest alates tuginesid kõik euroopa kartograafid Venemaa kaartide koostamisel vene kartograafiaspetsialistide tööle. (, 2011) 15 Venemaa kartograafia 19. sajandil Paavli I valitsemisajal kaartide koostamine läks üle sõjaväeametkonnale, aga Aleksanderi I ajal oli sätitud Peastaabile, mille juures 1822.a. oli asutatud sõjaväe topograafide korpus. Aleksanderi I ajastule kuuluvad ka esimesed triangulatsioonid Venemaal. Need olid täitud
o Transformeerivad esitusi, sobitades neid muude tervikute ja seostega; o Opereerivad nende esitustega, tekitamaks uusi (mõõtmis)tulemusi ja leidmaks uusi seoseid, sulandades erinevaid andmeallikaid. Vaatenurgad · Kartograafiline rõhutab kaarti kui GISi peamist komponenti.Andmed tulevad kaardilt ning tulemused väljastatkse kaardile. Suurt rõhku pannakse väljundi graafilisele ja kartograafilisele kvaliteedile. Kasutavad kartograafid ja planeerijad. · Kartigraaf ootab GISilt: raster- ja vektrokujul kaarte, trükifaile kõrge eraldusvõimega filmiplotteritele, kvaliteetseid fonte, oskust muuta andmete projektsiooni.Korralik andmebaasiside pole oluline. · Andmebaaside vaatenurk olulisim on andmebaasistruktuur ja funktsioonid, millega andemeid andmebaasist kätte saadakse. Tähtis ka ruumiliste andmete
emb-kumba pidi. Erinevus tuleneb vaatenurgast, täpsemini vaate suunast. Lotman osutab ajaloolase retrospektiivse töö loomingulisusele, kes peab plahvatustest kiratsevast kultuurikamarast kokku lappima ühtse ajalookäsitluse. Mõneti meenutab see ülesanne J. Baudrillard'i poolt ekslikult ajaloolise tekstina alla neelatud (ja hüperreaalsuse ideaalkuvana kuulsaks tsiteeritud) J. L. Borgese lühijuttu ,,Täpsusest teaduses" (Borges jt. 2006), kus kartograafid koostavad riiki katva 1:1 mõõtmes kaardi, (mis küll tulevaste põlvkondade poolt hüljatakse). Kuid olemegi eksinud ajast ettepoole... 1 Hinge surematust, mida näiteks Platon käsitleb kuulsas dialoogis Phaidros, ma siinkohal ei puuduta. 3 Võtame edasise analüüsi aluseks neli inimese ideaaltüüpi, mis Lääne tsivilisatsioon on aegade jooksul sünnitanud2.
kaarti. 1798 Mellini Liivimaa atlas. Puudus täpne geodeetiline alus, aga olid siiski väga täpsed. Aluseks olid mõisaplaanid, teede ja piiridekaardid, välimõõdistamisi väga vähe. Admete kogumisega tekkis vigu kuigi suhtus andmetesse kriitiliselt. Tema kaartidel esmakordselt kohanimed eestikeelsetena, mis oli tol ajal ennekuulmatu. Johann Babtist Homann (1664-1724) saksa kartograaf. Teda kopeerisid paljud saksa kartograafid. Tema ja jäljendajate kaartidel hiiumaa kolmnurkse kujuga. Otto Friedrich von Pistohlkors (1754-1831) oli Baltisakslane, kelle Liivimaa kaart 1774. Rannajoon küllaltki täpne. Kaardil on mõõtkavajoon ja leppemärgid. Wilhelm Christian Friebe (1762-1811), kes oli baltisaksa teadlane ja publitsist. Kaardi joonistas Johann Wilhelm Krause (1757-1828), keda meie kõige rohkem teame Tartu Ülikooli hoonete arhitektina
annaabi.ee 
