peavad ka mingil ajahetkel Sõnastiku "Diagnostiline ja statistiline vaimsete häirete lapsel saadud hirmude skoori heaks hirmu skoori ennustajaks käsiraamat" (Diagnostic and Statistical Mannal of Mental hilisemas eas, arvates seega kartlikkusel olevat ka Disorders) järgi (DSM-IV, APA, 1994, 764 Öhman, 2000, 574 loomuomaseid komponente -kes on noorena kartlikum, on seda järgi) põhjal väljendab ängistus "kartlikku tulevaste ohtude või ilmselt ka vanemana ja vastupidi. õnnetuse eelaimdust, mida saadab düsfooria (ebaolek, meeleoluhäired, nt pahurus, tujutus) või somaatilised pinevuse Ängistus/ärevus sümptomid". Hirm erineb ängistu-sest eelkõige sellepoolest, et
muudeski teostes. On lihtsalt oluline, aga ka B elufilosoofia seisukohast. Kultusteose sõna võiks Karu südant iseloomustada. Peab ettevaatlik olema, et see on ületarvitatud sõna. Tegemist ei ole tüüpilise menuromaaniga. See ei ole Kaugver, kes palju tiraaze teeb. Oluline see, et sellel raamatul näib olevat piiratud austajaskond. Võib mingitmoodi kultusest rääkida. Mõnede inimese jaoks kõige olulisem raamat. Kuidas teistega? Kartlikku Nikast pannakse tähele, retseptsioon vastuolulisem, ühemõttelisemalt jaatavat poolt kohtab kirjandusloos. Kahtlemata intrigeeriv teos ka see. Siin on rohkem autobiograafilist tagasivaatavust. See on endiselt mitterealistliku esteetikaga seotud. Epp Annus räägib korduvusprintsiibist, mis alati oluline. Räägib müütilisest maailmatatajust ja Kartliku Nikase raamatu korduvusprintsiip ja maailmataju kujutatud ringina. Nikas varasemas elus surnud lõvide ees
Siis meenus d'Artagnanile hurtsik: see oli küll tumm ning pime, kuid kindlasti oli ta midagi näinud ja võis võib-olla jutustada. Aiavärav oli suletud, kuid noormees hüppas varbtarast üle jia lähenes majale hoolimata ketikoera haukumisest. Esimestele koputustele ei vastanud keegi. Hurtsikus valitses samasugune hauavaikus nagu aiamajaski, kuid kuna see oli tema viimane lootus, koputas ta kangekaelselt uuesti. Varsti arvas ta kuulvat kerget kartlikku kahinat -- seal sees värises keegi hirmust, et teda võidakse kuulda. Siis jättis d'Artagnan koputamise ja hakkas paluma. Tema hääl oli murelik ja täis lubadusi, hirmunud ning meelitav; tema häälekõla pidi rahustama ka kõige kartli-kumat inimest. Lõpuks avati või õigemini praotati vana mädanenud aknaluuki, suleti aga see jälle, niipea kui ühes nurgas põlev vilets lamp jõudis valgustada d'Artag-nani õlarihma, mõõgapidet ja püstolipärasid
annaabi.ee 
