Muusik leidis tööd õukonnas, jõuka kaupmehe või haritlase kodus jne. Muusika oli laialt levinud harrastus, haritud linnakodanik tundis nooti, oskas laulda ja mängis mitut pilli. 16. sajandil oli mitmehäälne laul (ansamblilaul) seltskonnalauluna väga populaarne ja tänu trükikunsti leiutamisele levis linnakultuuris kiiresti. Tähtsamad žanrid: Vokaalmuusika. Väga palju loodi ilmaliku sisuga polüfoonilises stiilis laule. Sisu poolest eelistati armastus-, jahi-, nalja- ja karjuselaule. Sageli imiteeriti laulus looduse- või linnahääli, lahingukära jne. Laule oli väga erinevaid, nii rahvalikus kui ka peenes kunstipärases stiilis. Tähtsamad laulužanrid olid: šansoon – (pr laul) prantsusekeelne ilmalik laul, mis levis suures osas Lääne-Euroopas. madrigal – Itaaliast pärit ilmalik emakeelne laul. Sageli filosoofilise alltekstiga. motett – erinevalt keskaja motetist oli ühtse tekstiga. Palju loodi ka vaimuliku sisuga motette.
» 22 «See on siis teine,» ütles Gisquette, «mitte see, mida paari aasta eest legaadi sissesõidu puhul ette kanti. Seal esinesid kolm noort tütarlast, kes mängisid ... » «Sireene,» täiendas Lienarde. «Ja täitsa alasti,» lisas noormees. Lienarde lõi silmad häbelikult maha. Gisquette vaatas talle otsa ja tegi sedasama. Noormees jätkas naeratades: «Seda oli üsna lõbus vaadata. Tänane moralitee on aga eriti pühendatud Flandria printsessile.» «Kas ka karjuselaule lauldakse?» päris Gisquette. «Vuih,» ütles võõras, «kuidas seda tohib ühes moralitees? Ei maksa zanre segi ajada. Jandis, jah, seal palun väga.» «Väga kahju,» ütles Gisquette, «tookord võitlesid Ponceau purskkaevu ümber metsikud mehed ja naised omavahel ja laulsid igamoodi hoiakutes oma laulukesi.» «Mis paavsti saadikule kõlbab,» ütles võõras kuivalt, «ei kõlba printsessile.»
annaabi.ee 
