kompenseerida karjamaataimiku võimalike puudujääke, näiteks madalakvaliteetsest rohumaast tulenevaid puudusi. (http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/rohumaaviljelus/karjatamise- viisid#.UugMj_0Zs1A) 2. Karjatamiskoormus Karjatamiskoormus näitab, mitu looma peaks optimaalselt karjamaal olema hektari kohta. Erinevatel taimekooslustele on välja selgitatud erinevad karjatamiskoormused, sõltuvalt koosluse taimestikust, mullastikust ja teistest tingimustest. Karjatamiskoormuse mõõtühikuks on lü/ha kohta. Loomaühik on üks veis või hobune, kaks mullikat või sälgu, kolm vasikat või varssa või näiteks viis lammast. Puiskarjamaade karjatamiskoormus soltub pinnase viljakusest ja niitmisintensiivsusest. Puiskarjamaa hooldamisel tuleb tagada puistu liituvus vähemalt 0,2, karjatada koormusega 0,31,0 lü/ha, vajadusel horendada puistut ja poosastikku.
Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg, 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema orienteeruvalt 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). (Luik H., Piirsalu P., Vahejõe K. 2011, lk 23) Lammaste põhisöödaks on koresööt, lisaks antakse kaera-herne segu. Talveks vajab üks utt koos talledega 500 kg koresööta ja 100 kg herne-kaera segu, lisaks 4 tuleb utele aastaringselt anda 20-30 grammi mineraalaineid päevas. Seda nõuet järgides õnnestub vältida suuremat enamust sigimis- ja terviseprobleemidest. (Kalvist, I
fosfor ja kaalium eriti liblikõieliste osakaalu. Karjatamine Karjamaadel väheneb toiduks eelistatavate liikide osatähtsus, eelisseisundis on kehvema söödavusega ja tallamiskindlad liigid. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus - domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaene ja taimekasvuks ebasobiv. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel kasvama hakata. Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult. Muutused koosluses majandamise katkemisel 1. Rohumaad muutuvad kõigepealt astme võrra lopsakamaks ja toitainerikkamaks. 2
Hobused ja veised ei sobi tallamisõrnadesse kooslustesse. Pikaajalisel karjatamisel väheneb nende liikide osatähtsus, keda loomad toiduks eelistavad. Soovitatav on karjatada eri koduloomi üheskoos või vaheldumisi. See annab rohukamarale ühtlasema koormuse, võimaldab kasutada sööta ratsionaalsemalt ning ühtlasi säilib looduse mitmekesisus. Karjatamise mõjul muutub ala kindlasti mosaiiksemaks, sageli ka mätlikumaks. Sobiva karjatamiskoormuse valikul tuleb arvestada kooslusetüüpi, mulla iseloomu, saagikust ja tallamiskindlust, karilooma liiki, tõugu, iga ja energiavajadust, karjatamise aega ning kestust ja ilmastikku. Karjatamiskoormus tuleks hoida pigem mõõdukas kui väga väike või suur. Vähese koormuse puhul jääb osa taimi söömata ning need hakkavad domineerima. Optimaalsest suurema koormuse puhul on väljaheidete kogumid, trambitud
tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Madal rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib kasvada üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Samblarinne enamasti tihe. Alvareid leidus 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel. Puisniit - nimetatakse regulaarselt niidetava rohustuga hõredat looduslikku puistut. Puisniitude uurimise ja kaitsmise peamised põhjused:
soostunud, soopuisniidud jne.). 6.Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib kasvada üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Samblarinne enamasti tihe. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel. 7.Lammirohumaad on jõgede, ojade ja järvede lammidel. Iseloomulikud on kevadised ja harvem ka suvised-sügisesed üleujutused, mis rikastab mulda toitainetega. Muldade huumushorisont sisaldab jõeuhet (alluviaalset setet). Maksimaalne aastase sette hulk on kuni 7 cm, enamasti siiski 0,5-2,5 cm
· Kõrbeloomade konvergents: kuumal liival on kasulik hüpata kahel jalal! · granivooria seemnetest toitumine Savannid · laiuskraadid : ~25 · sademeid : 250-2000 mm/a · ekvaatoril 2, kaugemal 1 vihmaperiood · metsa kasvu piiravad ajutine kuivus, toitainete vähesus ja herbivoorid · punamullad · sesoonsed sademed sesoonne produktsioon- sesoonne karjatamiskoormus - sesoonne turism · Sesoonne karjatamiskoormuse kõikumine: ära tarbitakse 40% primaarproduktsioonist Maailmameri · Pelaagiline vabas vees Plankton e. hõljum Nekton e. vabalt ujuv · Bentiline põhjale kinnituv või põhjas liikuv · Tsoonid maailmamered Valgus e. eufooriline Hämariku e. düsfootiline Pimedus e. afootiline · Zooplanktin vesikirp, aerjalgne · Apvelling tuul puhub sooja vee pealtpoolt ära · Mandrilava e
Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg , 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema orienteeruvalt 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). Karjatamiskoormust võimaldab tõsta karjamaade saagikuse tõstmine karjamaade parema hooldamise ja väetamisega. Joonisel 1 on näha, et kui väetada karjamaid 200 kg lämmastikuga hektaril tõuseb karjamaade saagikus niivõrd, mis võimaldab ühel hektaril karjatada juba 13 utte koos talledega. Suurbritannias tehtud uurimused 40
magesõstar. Loometsast kadakaseks karjamaaks. Rohkem kui sada aastat tagasi arvasid mõned loodusteadlased, et pealtnäha steppidega sarnastel loodudel ei kasva puud eeskätt ebasoodsate keskkonnatingimuste tõttu. Aastaid hiljem, kui Eesti loodusid oli põhjalikumalt uuritud, jõuti tänapäevalgi üldlevinud seisukohale, et loo metsatuse on põhjustanud kariloomad pidev karjatamine ei lase mullakihil tüseneda, suure karjatamiskoormuse korral võib rohukamar paiguti täielikult kaduda, nii et paljandub aluskorra paas. Vanasti, kui peeti rohkesti loomi, oldi arvamusel, et just karjatamise tõttu kasvab loopealsel vähe taimeliike. Iseäranis kahjulikuks peeti taimestiku arenemisele lambaid, kes oma "aplusega hävitavad viimse kui rohukõrre ja -laju". Teine ülekarjatamise pahe maapinna kõvakstallamine pandi süüks hobustele, "kelle jalajälgede raskuse läbi trambitakse maapind plingiks"
välispiiride tarastus ning nõutav vaid 1 (2) jootmiskohta · Lambaid karjatatakse ilma häirimata samal maatükil · Kui karjatamiskoormus õige saavutatakse karjamaa kõrge saagikus ja tallede hea juurdekasv: Puudused: · Raske kontrollida üle või alakarjatamist, sest sesooniti rohukasv erinev · Rohu kasutamise efektiivsus väiksem kui rotatsioonilisel karjatamisel (ülekasvanud, vana rohi, kõrge karjatamiskoormuse puhul sügisel karjamaa paljas) 2. Rotatsiooniline või kopliviisiline karjatamine, kus karjamaa on jaotatud üksikuteks kopliteks (3...8) ja lambaid karjatatakse neis rotatsioonis nii, et iga koppel saaks puhata vähemalt 4 nädalat Eelised:· Väiksem ala-või ülekarjatamise oht- parem rohu kasutus · Rohumaa kasutamise efektiivsus hektaril kõrgem, sest teatud kopleid saab kasutada talvise sööda varumiseks · Võimaldab tallede karjatamist eespool uttedest .Talled pääsevad läbi spets
Eelised: · Lihtne viis · Suhteliselt odav, sest vajalik vaid karjamaa välispiiride tarastus ning nõutav vaid 1 (2) jootmiskohta · Lambaid karjatatakse ilma häirimata samal maatükil · Kui karjatamiskoormus õige saavutatakse karjamaa kõrge saagikus ja tallede hea juurdekasv. Puudused: · Raske kontrollida üle voi alakarjatamist, sest sesooniti rohukasv erinev · Rohu kasutamise efektiivsus väiksem kui rotatsioonilisel karjatamisel (ülekasvanud, vana rohi, kõrge karjatamiskoormuse puhul sügisel karjamaa paljas) NB! Selle süsteemi olulisim aspekt on leida õige karjatamiskoormus (lammast/ha-l) antud rohumaatükile, mis nõuab mitmeaastaseid kogemusi 2. Rotatsiooniline või kopliviisiline karjatamine, kus karjamaa on jaotatud üksikuteks kopliteks (3...8) ja lambaid karjatatakse neis rotatsioonis nii, et iga koppel saaks puhata vähemalt 4 nädalat Eelised: · Väiksem ala-või ülekarjatamise oht- parem rohu kasutus
Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Eristatakse kuiva ja niiske looniidu kasvukohatüüpi. Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib esineda üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Sambarinne enamasti tihe. Alvareid leidus 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel. Nõmmerohumaad on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel nõmmemetsadest, lahtiste luidete või liivikute taimestumisel. Taimkate on hõre ja madalkasvuline, valitsevad liivataimed psammofüüdid.
Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Eristatakse kuiva ja niiske looniidu kasvukohatüüpi. Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib esineda üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Sambarinne enamasti tihe. Alvareid leidus 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel. Nõmmerohumaad on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel nõmmemetsadest, lahtiste luidete või liivikute taimestumisel. Taimkate on hõre ja madalkasvuline, valitsevad liivataimed psammofüüdid
Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mulla kiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Eristatakse kuiva ja niiske looniidu kasvukohatüüpi. Madalksero-ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljastarn, varretu ohakas jt. Võib esineda üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Sambarinne enamasti tihe. Alvareid leidus1950ndatel aastatel ligikaudu 44000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel. Nõmmerohumaad on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel nõmmemetsadest, lahtiste luidete või liivikute taimestumisel. Taimkate on hõre ja madala kasvuline, valitsevad liivataimed psammofüüdid. Nõmmeniidud on
14 5.2. Hoolduskvaliteedi parandamine PLK hooldustoetuse nõudeid tuleb täiendada järgnevalt: niidetavatel aladel hekseldamise keelamine (võib erandkorras lubada peale piisavat karjatamist) karjatatavate alade hooldusnõuete tõhustamine (50% madalmurususe nõue praeguse 30% asemel). lisameetme rakendamine rannaniitude tõhusamaks hooldamiseks (karjatamiskoormuse suurendamiseks) kurvitsaliste ja kõre elupaigas saavutamaks vastavate liikide leiukohtades nende elupaiganõudlustele vastav hoolduskvaliteet. Teiste põllumajandustoetuste saajate teadlikkuse tõstmine Poollooduslike koosluste alale on võimalik võtta ka teisi põllumajandustoetusi, mis ei sätesta nõudeid poollooduslike koosluste väärtuste säilimisele. Oluline on selliste toetuste saajate
säilib looduse mitmekesisus. Karjatamiskoormus tuleks hoida pigem mõõdukas kui väga väike või väga suur. Vähese koormuse puhul jääb osa taimi söömata ning need hakkavad domineerima. Optimaalsest suurema koormuse puhul on väljaheidete kogumid, kogunemiskohad ja teerajad liiga ulatuslikud ning ärasöödud taimede taastumine aeglane või puudulik. Karjatamiskoormus võib olla suurem suvel ja sügisel ning väiksem kevadel(linduse pesitsemine jne.). Optimaalse karjatamiskoormuse tulemusena peaks vähemalt pool karjatatavast alast olema madalmurune. Veised eelistavad keskmise- ja kõrgemakasvulisi mahlakamaid taimi (rebivad taime katki) ning tallavad sisse rajad. Lambad on väga valikulise toitumisviisiga, eelistades madalamaksvulisi ja lehiselisi taimi ning vältides vanemaid kuivanud kõrsi. Lambad söövad toidu sobivuse korral rohu madalaks. Hobused söövad väga erinevaid taimi, samuti 30 meelsasti puulehti
annaabi.ee 
