8 Jumalat tähtede alta. Vastupidiselt poeetilistele oodidele esindavad rõõmsameelsed karjaselaulud hoopis teistsugust luulemaailma. Needki põhinevad antiikeeskujudel, kusjuures tähtsaks väljendusvahendiks on ka dialoog. Ühtaegu on selgesti tuntav eesti rahvalaulu kõla. Pastoraalides kujutatakse karjalaste idüllilist elu kauni looduse rüpes. Näiteks ,,Karjaste laul. Ott ja Peedu", ,,Jaak, Jüri karjapoisid" ja ,,Elts ja Tiiu Karjased". Nendes karjaselauludes võib hõlpsalt ära tunda antiigist pärinevat anakreontilist luulelaadi. Kogu Kristjan Jaak Petersoni looming on sügavama elumõtte otsing ning inimese dialoog nähtamatu igavikulise maailmaga. Niiviisi tekib veetlev põiming, kus laulud muutuvad filosoofiaks ja filosoofi jälle lauludeks. Vahest siis läbi rõõmude, nagu pastoraalides, vahest läbi muremõtete. Näiteks ,,Mardi Lutterusse päwal", mida võib pidada ka tema vaimseks testamendiks.
Eds. Cheryll Glotfelty, Harold Fromm. Athens: The Univer- sity of Georgia Press, pp. 351–370. Soovik, Ene-Reet 2002. 'To be a landscape': Some aspects of landscape representation in Paul-Eerik Rummo's poetry. – Koht ja paik / Place and Location II. Eesti Kunstiakadeemia Toimetised 10. Toim. Virve Sarapik, Kadri Tüür, Mari Laanemets. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, lk 499–509. Speek, Tiiu 2002. Seal on ilus olemine. Pastoraalist ja loodusest Kristjan Jaa- gu karjaselauludes kirjandusökoloogi pilguga. – Vikerkaar, nr 5/6, lk 139– 150. Tuan, Yi-Fu 1993. Passing Strange and Wonderful: Aesthetics, Nature, and Culture. New York: Kodansha International. 268 Kadri Tüür, Timo Maran Tüür, Kadri 2001. Keskkonnaelementide tähendusest A. H. Tammsaare ro- maanis "Kõrboja peremees". – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 745–755. Tüür, Kadri 2003. Eesti looduskirjandus: määratlus ja klassifikatsioonid
Karja saatjate ja vastuvõtjate laule on jäädvustatud peamiselt Setumaalt. Perenaistel oli kombeks pühapäevahommikuti ja -õhtuti karja tulekut oodates koplis laulda. Lõuna-Eesti karjuste ja karjasaatjate laule nimetatakse refrääni järgi sageli `õllõtused'. Viisid kuuluvad arhailisse kihistusse, need on väikese heliulatusega, küllalt kindla rütmiga ning sisaldavad helletussõnadest tekkinud refrääne. Setu karjaselauludes valitsevad itke meenutavad kaherealised viisid. Põhja-Eesti karjaselaule lauldi uuemate lüüriliste laulude viisidel (vt p 7.2). Erilised karjatoonid olid üksnes Kuusalu ja Jõelähtme rannikul. Karjaselauludele lähedased olid Lõuna-Eestis välja kujunenud õitsilaulud. Õits oli ühine öine tööloomade karjatamine kevadiste põllutööde ajal. Siis said noored suhelda, lõbutseda ja tule ümber aega veeta. Lühemad õitsilaulud meenutasid paljus huikeid ja helletusi
annaabi.ee 
