Eesti rahvamuusika
Kesksed on laulud, mida karjus (sageli laps) laulis üksi karjas olles. Laulmine, helletamine (vt p 4.2) ja pillimäng olid ajaviiteks ning aitasid
teistega sidet pidada. Inimhäält kuuldes püsis kari rahulikumalt paigal ja hundidki hoidsid eemale.
Karja saatjate ja vastuvõtjate laule on jäädvustatud peamiselt Setumaalt. Perenaistel oli kombeks pühapäevahommikuti ja -õhtuti karja
tulekut oodates koplis laulda.
Lõuna-Eesti karjuste ja karjasaatjate laule nimetatakse refrääni järgi sageli `õllõtused'.
Viisid kuuluvad arhailisse kihistusse, need on väikese heliulatusega, küllalt kindla rütmiga ning sisaldavad helletussõnadest tekkinud refrääne.
Setu karjaselauludes valitsevad itke meenutavad kaherealised viisid.
Põhja-Eesti karjaselaule lauldi uuemate lüüriliste laulude viisidel (vt p 7.2). Erilised karjatoonid olid üksnes Kuusalu ja Jõelähtme rannikul.
annaabi.ee 
