kui mõõdetult ühepikkused. Vorm on sisuga saavutanud täieliku kooskõla. „Toome h e l b e d” on venitatud jutustus väikesest tütarlapsest Leenist ja tema omatunnete ärkamisest. Alul mängib Leeni nukkudega, siis juhtub tunnistajaks vanema õe ja sulase armastusstseenile. See riisub ta rahu ja paneb väikese südame iseäralikult tuksuma. Oma tärkava armastuse juhib ta kohmakale ning filosoofilisele karjapoisile Vidrikule, kes aga ei oska reageerida tütarlapse õrnusele. Teos tahab olla lapsepsühholoogiline, kuid on siiski küsitav, kas väikese Leeni pähe mahuvad kõik need mõtted, mis autor sinna on pannud. Novelli parimaks osaks on detailsed pildirikkad ja värviküllased loodusekirjeldised.
mängis kohalikus orkestris puhkpille. Huvi muusika vastu oli isalt pärinud lisaks Eduard Tubinale ka tema vanem vend Johannes. Eduard Tubina koolitee algas Naelavere külakoolis, kus ta vend oli kooliõpetaja. Vend Johannes mängis viiulit ja juhatas külaorkestrit. Tänu vennale hakkas Tubin muusikaga tegelema. Esimesed kokkupuuted muusikaga olid tal juba karjapoisi põlves. Venna varajase surma järel jäid Eduardile päranduseks pikkolofööt, viiul ja noodivihikud, mis karjapoisile muusikamaailma teed juhatasid. Aasta pärast külakoolis käimist saadeti Eduard Torila Ministeeriumikooli. Naaberküla nime kandvas orkestris hakkas ta üheksa-aastasena flööti mängima. Kooliorkestris paistis ta silma oskusega pille häälestada. Joonistuskirg pani aluse tulevasele kunstihuvile ja ilusale noodikirjale. Pärast Torila Ministeeriumikooli lõpetamist 1920.a. suundus viieteistaastane Eduard Tubin Tartu Õpetajate Seminari, kus venna eeskujul kooliõpetajaks õppida
annaabi.ee 
