rajati asulaid. Hakkati eestisse rajama 13. Saj. Peamised tüübid: 1)mägilinnus-olirajatud igast küljest looduslikult kaitstud küngastele. 2)neemiklinnused- neemikuna lõppevale otsale püstitatud linnused. 3)ringvall-linnused-võimsate paekivist laotud vallidega linnused. Eestlaste naabrid- Eestlastel oli sageli kokkupuuteid oma naabritega, küll sõdides, küll kaubeldes. Oma asendi tõttu oli Eesti läbikäimise läveks lääne ja ida vahel. Soomlaste ja karjalastega olid suhted väga head, lõuna poolt naabritega tuli aga aeg ajalt ette tülisid.
Riia lahe ääres ja Kuramaa põhjaosas liivlased ja kurelased. Eestlaste ja latgalite vahel esines sageli tülisid ja relvakonflikte. Eestlaste tugevamaks vastaseks olid leedulased, kes tegid mitmeid laastavaid rüüsteretki. 12. sajandil toimunud Rootsi ja Taani riigi katsed Eestit alistada lõppesid tulemusteta. Samas on teada mitmetest eestlaste sõja-rüüsteretkedest Läänemere vastaskaldale. 1187.a. osalesid eestlased koos kurelaste ja karjalastega Sigtuna vallutamises ja mahapõletamises. Eestist ida pool asus Novgorodi feodaalvabariik. Venelased tegid teatud ajavahemiku järel sõjaretki Ida-Eestisse. 1116.a. Novgorodi vürst Mstislav tegi mitmeid sõjaretki Eestisse samuti aastatel 1130-34 toimusid venelaste sõjaretked kuid need lõppesid tulemusteta. Eestlased vastavad 1177.a. suure sõjakäiguga Pihkva vastu. 1191/92 aastal vallutasid Novgorodi ja Pihkva väed Tartu ja pisut hiljem Otepää linnuse.
3. Eesti ühiskond muinasaaja lõpul. (tegevusalad, suhted naabritega, asustus, külatüübid, haldusjaotus) Peamiseks tegevusalaks maaharimine. Maa suurust arvestati adramaades. Kolmeväljasüsteem. Põlluharimise kõrvalt tegeleti loomapidamisega. Püüti kala ja kütiti. Eestlaste elamuks oli suitsutuba. Talud paiknesid lähestikku ja moodustasid küla. Sumbkülad, ridakülad ja hajakülad. Umbes 45 kihelkonda ja 8 maakonda. Liivlaste, kurelaste, soomlaste ja karjalastega olid suhted väga head. Lõuna pool elavate naabritega tuli aeg-ajalt ette ka tülisid. Seleta mõisted: Kammkeraamika – arheoloogiline kultuur, milles olid kasutusel paremini valmistatud savinõud, mille välispind oli kaunistatud. Maalinn (too näiteid) – ringvall-linnus, nt Varbola, Valjala. Adramaa – sellise suurusega põllumaa, mida suudeti harida ühe adraga. Arheoloogia – ehk muinasteadus on ajalooteaduste haru, mis käsitleb aineliste ajalooallikate
Elamud suitsutuba, ilma korstnata vaid kiviahjuga. Talud enamasti lähestikku, moodustavad küla (sumb-, rida-, hajaküla). Harimisviis 3väljasüsteem. Käsitöö ja kaubandus enamus ise, raskemad lasti valmistada. Muinasaja lõpul kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suuremad rauatöötluskohad. Heal tasemel oli ka relvasepp. Valmistati ka pronksehteid. Head suhted liivlaste, kurelaste ja karjalastega. Tülid latgalite ja leedulastega. 45 kihelkonda ja 8 maakonda. Muinasusund PÜHA kõik seletamatu. Allikad: rahvaluule, kirjalikud allikad, kalmed, naaberrahvaste käest. Esivanemad HING magamise aeg võis hing kehast ajutiselt lahkuda mõnda teise olendi sisse. Surma puhul lahkus jäädavalt. Valitses seisukoht, et surnud inimese hing siirdus putukatesse, seepärast
mainita. 1929. aastal tutvustas uuesti A. J. Sjörgen vepsalasi teadusmaailmale, kui ühe soome-ugri rahvana. Vepsalaste elamispaik ulatus arvatavasti sel ajal Laadoga kagurannikult Valgjärveni. I ja II aastatuhande vahetumisel liikusid vepsalased põhja poole, üle Sviri jõe. Sinna poole minnes segunesid nad karjalastega ja tänu sellele sai karjalaste keel endale juurde kaks murret: aunuse ja lüüdi murde. 9. sajandil osalesid vepsalased Kiievi-Vene loomisel. See riik asus tänapäeva Venemaa, Valgevene ja Ukraina aladel ja riigi keeleks oli vanavene keel, mis ilmselt slaavistas teatud osa vepsa keelest. Peale 13. sajandit said vepsalastest riigi talupojad, lõuna pool aga mõisa talupojad. Kapitalism tungis vepsalaste ellu 19. sajandil. 1926
Samas kujunes Mannerheimil konflikt Soome saksameelsete valitsusringkondade ning jäägritega, mis mai lõpul viis tema ametist lahkumiseni. Kuid peagi, sügisel 1918, vajati taas Mannerheimi teeneid. Pariisis ja Londonis viibides tegi ta palju Soome maine tõstmiseks ja 12. detsembril valiti ta riigihoidjaks. Kuid teada oli ka Soome komplitseeritud välispoliitiline seisund ja Mannerheimi tookordsed taotlused. Teatavasti soovisid rahvuslikult meelestatud ringkonnad karjalastega asustatud alade liitmist Soomega, kuid Mannerheim ja tema mõttekaaslased pidasid kõige tähtsamaks Petrogradi vallutamist. Mannerheim tahtis kaasa aidata Venemaa vabastamisele bolsevismist, kuid tema plaanid ebaõnnestusid. Põhjuseks olid nii sise- kui välistegurid: vastuolud Soome ühiskonnas, vene valgete soovimatus Soome iseseisvust tunnustada ning Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA vastuoluline Vene poliitika. 25
Kolmeväljasüsteem- põllu üks osa talivili, teine suvivili ja kolmas kesas.Loomapidamine-veised,hobused,lambad,kitsed,sead, kanad.Küttimine,kalapüük-põdrad,metssead,kitsed,jänesed jne.kalapüük sisevetel.Metsmesindus Käsitöö areng-ise valmistati oma tarbeks(raua tootmine ja töötlemine.rauatootmiskeskused-virumaal ja põhja-saaremaal.relvasepad.hõbe ja pronksehted.,savinõud(potikeder) Kaubavahetus-tihedam liivlaste,soomlaste,karjalastega. Vahetuskaubandus.vahenduskaubandus-kaup ka edasimüügiks.kaubeldi hõbemüntidega. Elamud ja külad-rehielamu. Sumbküla-kõik tihedasti koos, ridakülad-, hajakülad-üksteisest kaugemal. Kihel-ja maakonnad- 45 kihelkonda, 8 maakonda-Virumaa,Rävala,Järvamaa,Harjumaa,Läänemaa, Saaremaa, Ugandi,Sakala.(Alampois,Nurmekund, Mõhu,Vaiga.) On märke mk-de ühistegevusest. Rahvakoosolekud ja ülikud.-kasvas varanduslik ebavõrdsus. -Suhted naabritega- üldiselt rahumeelsed
Kihelkonnad liideti kokku maakondadeks, neid oli 8. Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tekkis tülisid ning tehti vastastikuseid rööv- ja sõjakäike. 11. sajandi paiku hakati rajama suuremaid ring-vall linnuseid. Hoolikalt kindlustati linnuste väravaid. Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal odad. Tõhusaks relvaks oli sõjakirves. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, mis koosnes jala ja ratsameestest. Suhted liivlaste, kurelaste, soomlaste ja karjalastega oli väga head. Lõuna pool elavate naabritega tekkis tülisid, suured vastased olid leedulased. Muinasusund Muinasaja inimese vaimses elus oli tähtsal kohal usund. Pühaks peeti kõike seletamatut, müstilist. Muistse usundiga seostuvad kalmed, hiiekohad, ohvrikivid ja kultuslikud allikad. Üheks muinasusundi põhielemendiks oli vägi. Arvati, et väge omavad kõik elusolendid, mõned objektid, paigad ja taevas. Väge võis olla ka sõnades. Nende abil sai ravida, nõiduda jne. Inimestel,
13. saj algas nende liitmine suuremateks maakondadeks. Algamas oli eesti rahva kujunemisprotsess.* Külad olid jaotatud vakustesse ja ühe keskmise üliku võimu alla võis kuuluda 2-3 vakust. Suhted naabritega olid üsna rahumeelsed vaid aeg-ajalt tekkis tülisid. Olukord tõsines seoses naabruses kujunenud riiklike ühendustega. Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal odad. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, mis koosnes nii ratsa- kui ka jalameestest. Suhted soomlase ja karjalastega olid head. Lõuna pool elavata naabritega tuli ette ka tülisid. Eestlaste ja latgalite vahel puhkes Henriku Liivimaa kroonima järgi sageli tülisid ja relvakonflikte. Tugevad vastased olid leedulased. 12.saj katsetasid Rootsi ja Taani Eestit alistada ja rahvast ristida. Eestlased muutusid ise aktiivsemaks sõja-ja rüüsteretkede sooritamisel. 1170.a suuris Taani võita Eestlasi 2 päeva kestnud lahingus. 12. saj polnud enam venelastelt nii suurt ohtu, eestlased aga olid saj teisel
oli muinasaja lõpuks 45. Muinasaja lõpul oli alanud nende liitumine maakondadeks. Varem arvati, et enamik Eesti elanikest olid varanduslikult ja õiguslikult võrdsed. Kuid viimasel ajal on ajaloolased jõudnud seisukohale, et ühiskond kihistus juba alates pronksiajast. Ühiskond jagunes ülikuteks ja talupoegadeks, kes pidid ülikuile tasuma andamit. Kasutati ka orje, kelleks muudeti sõjavangid või võlgnikud. Naabritest olid head suhted sugulusrahvaste soomlastega, liivlastega ja karjalastega. Tülisid tuli ette lõuna pool elavate latgalitega. Eestis käisid rüüsteretkedel leedulased. Viikingiretkede lõppedes korraldasid eestlased ise Läänemerel sõjaretki. Vastastikuseid sõjakäike korraldati ka idas asunud venelastele.
rüüsteretked •viikingid Venemaal- varjaagid- arvatavasti alus Vene riigile Hiline rauaaeg 1050-1200 pKr 3. EESTLASED MUINASAJA LÕPUL 13. sajandi alguses oli Eestis 45 kihelkonda 8 maakonda: Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala 4 väikemaakonda/kihelkonda: Alempois, Nurmekund, Mõhu, Väiga, Jogentagana Eestlaste suhted 7.-11. sajandil naabritega- •Liivlaste, kurelaste, soomlaste ja karjalastega olid suhted väga head •Henriku Liivimaa kroonika järgi olevat eestlastel olnud latgalitega relvakonflikte, kus viimased said rohkem kannatada. •Leedulased tegid mitmeid rüüsteretki Eestisse •Vana-Vene riigiga olid üldiselt rahumeelsed. •10. sajandi lõpul suhted halvenesid, vene vürstid üritasid oma valdusi laiendada. •11. saj 30-60tel löödi tagasi venelaste katse alistada Eesti, järgnevast poolest saj ei ole teada ühtegi venelaste sõjakäiku Eestisse.
laiendas oluliselt piire ja surus maha ka kõik katsed tema võimu piirata. Suri 1212 aastal ja selleks ajaks oli V-S võimsaim vürstriik. 22. Novgorodimaa ja seal elavad rahvad Oli üks arenenumaid ja rikkamaid piirkondi Vana-Venes. Oli sillaks Vene ja L-Euroopa vahel. Südameks olid Sloveeni hõimude alad mis paiknesid Ilmeni järve ja sellest väljuva Volhovi jõe lähistel ning Onega ja Laadoga järve ümbruses vadjalaste ja karjalastega asustatud piirkonnad. 9-10 saj allus Novgorodile suht väike ala Ilmeni järve lähistel kuid juba järgmisel sajandil ulatusid valdused Onega järve ja soome lahe kallasteni. Laienemisel oli oluline roll palgasõduritel. Kogu Novgorodimaa oli jagatud viieks provintsiks. Lõunapoolsetes viiendikes elasid slaavlased, põhjapoolsemates viiendikes elasid valdavalt läänemeresoome hõimurahvad(eestalased, vadjalased, vepslased jne) 23. Novgorodi linn ja selle valitsemiskorraldus.
maksualuseks. Pihkva troonipretendendiks oli Jaroslav Vladimirovits, kes 1240. aastal koos Tartu piiskopi, Saksa ordu ja Põhja-Eesti vasallide vägedega alustas sõjakäiku Pihkva vastu. Pihkva sai vallutatud, kuid 1242. aastal Aleksandr Jaroslavits võttis omakorda PIhkva üle ning viis Vene väed Liivimaale rüüsteretkele. 5. aprillil 1242. aastal toimus Jäälahing, kus ordu kaotas ning pidi sõlmima rahu. 1253. aastal novgorodlased koos karjalastega tegid rüüsteretke Virumaale (Kättemaks Pihkva ründamise eest). Saksa ordu taotlused Vadjamaa hõivamiseks jätkusid 1260. aastatel. 1267. aastal algas järgmine suur sõda Liivi- ja Venemaa riikide vahel. Vene vägesid juhtisid vähemalt 6 vürsti. Väed kohtusid verises lahingus, kuid peremees ei selgunud välja. Ordu tegi vastusõjakäigu Pihkva suunas, Irboska linnus põletati, Pihvka piirati ümber, kuid Novgorodi abiväe saabumisel sõlmiti rahu. 1269. aastal sõlmiti rahu.
Vasina. Vene kroonikais esinevad vepslased (ves´) alates 9. sajandist. Vepslaste asuala ulatus tollal ilmselt Laadoga kagurannikult Valgjärveni. Neil olid kaubasidemed varjaagidega (Staraja Ladoga, Beloozero) ning nad osalesid Kiievi Russi loomisel. Selles riigis pääses domineerima vanavene keel ning vepsa eliit ilmselt slaavistus. I ja II aastatuhande vahetusel liikusid vepslased põhja poole, üle Sviri (vepsa Süvar´) jõe. Saame põhja poole surudes segunesid vepslased karjalastega (tekkisid karjala keele aunuse ja lüüdi murre). Lõunas võis vepslaste asuala ulatuda Vesjegonskini tänase Tveri oblasti kirdenurgas. Pärast 13. sajandit vepslasi enam ajalooallikais ei mainita. Nad integreeriti Vene riiklikesse struktuuridesse (Kiievi Russ, Novgorodi feodaalvabariik, Beloozero vürstkond, Moskva suurvürstiriik) ja tasapisi said neist õigeusklikud. Vepslastest said riigitalupojad, lõuna pool mõisatalupojad, kes tegid alet, harisid oma põllulappe,
annaabi.ee 
