Viimane ahi on ka oma üldvormilt teistest mõneti lihtsam siledad kahlid, sõlmelised nurgasambad, kolmnurkne frontoon. Nagu eelmisedki ahjud, seisab ka see jalgadel ainult et nendeks pole "lõvikäpad" nagu teistel, vaid neli vormikat balustrit. Lisaks kahele põhikorrusele omab mõisamaja ka pööningukorruse hoone kummaski otsas on välja ehitatud nn kavaleridetoad. Kõrvalhoonetest pole mõis eriti rikas. Tänapäevani on neist enamvähem algsena säilinud valitsejamaja, karjahoov ning üks küünidest, kuna talltõllakuur ja viinavabrik on varemetes. Ansambliliselt on kahtlemata olulisemad ait ja talltõllakuur esiväljaku kummalgi küljel. Esialgsel kujul on nad mõlemad rajatud üheaegselt peahoonega, kuid praeguse ilme saanud siiski tublisti hiljem tõllakuuri ümberehitamiseks andis tõuke tulekahju 1888. aasta kevadel, ilmselt on umbes samal ajal ehitatud uuel kujul üles ka ait. Täiesti iselaadne Eesti mõisaarhitektuuris on pseudogooti stiilis
hävis 1970. Aastatel toimunud tormis. Praegu asub mõisapargis ka päikesekell ja mälestuskivi, mis on püstitatud J. Oro mälestuseks. Sellesama mälestuskivi kõrval asus ka tiik, praeguseks on seal lihtne lohk maas ja võsa peale kasvanud, sest suurem osa sellest lükati kinni, kuna see olevat õpilastele ohtlikuks muutunud ja järelejäänud osa kasvas lihtsalt kinni. Mõisahoonel oli palju kõrval- ja abihooneid: kiviküün, sepapada, kelder, piimaköök, viljaait, elamu, pesuköök, karjahoov, ait, kasvuhooned, meierei, viinavabrik, töölistemaja, telliskivivabrik ja rehi. See kõik on 1920. Aasta Situatsiooniplaani järgi. Esimese maailmasõja päevil hakati kahtlustama Eduard von Baggehufwudti spionaazis. Peagi saadeti Baggehufwudtid sunniviisiliselt Siberisse. Siberist tagasi pääsesid nad 1916. Aasta paiku läbi saksamaa, kuna sõja tõttu oli saksamaal kõigest puudus, oli tagasitulek raskendatud. 1919. Aasta novembris otsustas mõisate kontrollkomisjon mõisa üle anda
Kõrvalhooneid on palju, enamik neist paikneb hajutatult piki maalilise Mustoja kaldaid. Nendest ait (1831), palmimaja, pesuköök ja sammastega kohvimaja asuvad peahoone kõrval. Peaväljaku vastasküljel on nn Tagamõis, kahekorruseline härrastemaja 18. sajandi teisest poolest. Väljaku lõunaküljel on ait ja tall-tõllakuur. Peahoone juures paiknevad veel jääkelder, vesiveski ja möldri elamu. Jõe saarel on viinavabrik, kaugemal karjahoov, sepikoda jm. Paarkümmend aastat tagasi alustatud mõisahoonete korrastamine edeneb tasapisi. Osa hoonetest on saanud juba uue kasutuse. Tagamõisas on külalistemaja 27 kohaga. Ruumid on renoveeritud, säilitades kõiki ajaloolisi detaile. Endine tuvimaja korrastati 14 kohaga külalistemajaks 2005. aastal. Palmimajas paikneb 100- kohaline konverentsi- ja pidusaal, jääkeldris restoran ja baar kuni sajale külastajale. Vanasse tall-
kompositsioone. Vanu vorme kasutati uutes seostes. Neogootika kõige esinduslikum näide on ehk Valgamaal asuv Sangaste mõis (projekti autor Otto Pius Hippius) (joonis 2). Tegu on väga eripalgelise mõisahoonega, mis on küllaltki liigendatud ja esmapilgul seetõttu raskesti hoomatav. Seda tingib ka rohke risaliitide, ette- ja tahaastmete, astmikviilude ja tornilise katuse kasutamine. Lisaks peahoonele lisandusid 1880. aastate teisel poolel mõisaansamblisse karjahoov, hobusetall ning veetorn. Sangaste lossi seostatakse Suurbritannia lossidega, mis on ka igati loogiline, sest briti arhitektid oskasid väga hästi süveneda keskkaja arhitektuuripärandisse ja seal oli historitsism hinnas. Hinnati keskaegse arhitektuuri maalilisust ja kihilisust. Põhiplaanid olid historitsistlikel hoonetel küllaltki keerulised. Otsesem viide briti gootika jäljendamisele on Tartumaal paiknev Alatskivi mõis (Arved von Nolcken) (joonis 3)
annaabi.ee 
