vastavate piirkondlike asutustega, et teha kindlaks ohvrite isikud ja toimetada nad tagasi kodumaale. Samuti tuleks kaaluda sellise inimkaubandust käsitleva seaduse koostamist, mis hõlmaks laiemat inimkaubanduse mõistet ja oleks kooskõlas ÜRO 2000. aasta inimkaubanduse protokolliga. Kohtulikule vastutusele võtmine Eesti õigusaktide järgi ei ole kõik inimkaubanduse vormid keelatud, küll aga keelatakse karistusseadustikuga orjastamine, isikuvabadust piiravasse riiki toimetamine, prostitutsiooni vahendamine ja mitmed teised inimkaubandusega seotud kuriteod. Nimetatud tegude eest karistatakse 515-aastase vangistusega ning see karistus on võrdne teiste selliste raskete kuritegude nagu seksuaalse kuritarvitamise puhul kohaldatavate karistustega. 2006. aastal viis politsei läbi kolm inimkaubandust käsitlevat juurdlust. Vaatlusalusel perioodil anti kohtu alla
Näiteks tihti ei vastanud kirjeldatav tegu toimikul olevale kuriteo kvalifikatsioonile. Toimikust avastatud nö vead arutasin läbi oma praktikajuhendajaga prokuröriga, kellele tegin ka ettepanekuid, mis konkreetsel kirjeldatul juhul seisnes ettepanekus muuta kuriteo kvalifikatsiooni. Seejärel panin toimikust saadud andmetest kokku süüdistusakti. Viimase koostamisel pidin lähemalt tutvuma ka kriminaalmenetluse seadustikuga ja karistusseadustikuga, milledest lähtuvad ka prokurörid oma igapäevases töös. Iga süüdistusakti juurde pidin koostama ka riigi õigusabi andmise ja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise määruse. (lisa 3) Samuti koostasin määruseid siis, kui prokurör leidis, et kriminaalasjad tuleb ühendada kriminaalasjade ühendamise määrus (lisa 4) või hoopis lõpetada kriminaalasjade lõpetamise määrus (lisa 5). Määruste koostamine oli sarnane süüdistusakti koostamisele
kaasust analüüsides toetuda peamiselt Eesti Vabariigi põhiseadusest, aga ka näiteks riigieelarve seadusest ning vabariigi valitsuse ja Euroopa Parlamendi valimise seadusest. Samuti oli abiks õigusaktidega tutvumisel käesolev aine õiguse entsüklopeedia, kus seminari käigus leidsime õigusnormide struktuuriosi erinevate õiguslausete kohta, mis esinesid näiteks karistusseadustikus, Eesti Vabariigi põhiseaduses. Karistusseadustikuga pidin kahjuks ka tutvuma isikliku negatiivse kogemuse tõttu, kus olin kannatanu vägivalla aktis. 1. Aktide kuulumine objektiivsesse õigusesse ning Eesti õiguskorda kuuluvad olulisemad õigustloovad aktid, mis sätestavad õigustloovate aktide sünniks vajaliku formaalse tee Objektiivne õigus tähendab seda, et õigustloovad aktid on esitatud kirjutatud kujul ning on avalikult kättesaadavad. Eesti kuulub Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemi,
et küsimus on vallasvara vahendustegevuse kohta, milleks ei pruugi olla tingimata kalliskivid. Kui siiski oletada, et mõeldud on sama isikut, olgu selleks siis Mihkel ning et vallasvaraks on kalliskivid, siis ei saa teda nimetatud teo eest karistada, kuna see toimus enne, kui vastavat tegu karistav seadus jõustus. § 437 lg 2 on tühine, kuna seadust ei või kohaldada tagasiulatuvalt, va kui see toob asjaosalistele kaasa positiivse tagajärje. Kuna aga on tegemist Karistusseadustikuga ja antud seaduse järgimine tooks kaasa sanktsiooni, siis pole seda lubatud tagasiulatuvalt rakendada. 5. Õiguskorrast on leitud järgmine vastuolu. Kumb norm kehtib? Miks? Kuberneri seadusjõuga deklaratsioon 1834: Iga vaba mees, kes hirmsa võsavillemi naha piirkonnavalitsusse toob, saab tasuks 15 killingit. Loodushoiu seadus 1993: Metsloomade tapmine on keelatud. Vastus: Kui oleks olemas vastuolu, siis kehtiks Loodushoiu seadus, kuna see on välja antud hiljem
SISSEJUHATUS Riigikogu poolt 06 juunil 2001.a vastu võetud ja 01. septembril 2002.a jõustunud karistusseadustikuga loobutakse senisest nõukogude kriminaalõiguse neljaelemendilisest deliktistruktuurist. Kasutusele võetud finalistlik delikti struktuuri, mis on välja arendatud klassikalisest deliktistruktuurist. Finalistlik süüteo mõiste erineb põhimõtteliselt senisest, tuues Eesti karistusõigusesse uusi mõisteid ja andes neile ka uue sisu. Finalistliku deliktistruktuuri järgi on süütegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Teo
ühenduse poolt narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses käitlemise eest määratav karistus. Nimelt Euroopa Nõukogu suunise järgi on sanktsiooni pikkuse ülemmäär vähemalt 10 aastat vangistust, Eestis seadusandja on aga siinkohal määranud vastava teo eest karistuse kuue- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. Seega on ülemmäär vähemalt kaks korda kõrgem ja karmim, kui Euroopa Nõukogu soovitab. Samuti on karistusseadustikuga antud kohtule võimalus määrata äärmuslikes olukordades ka eluaegne vangistus. Kehtivast regulatsioonist tulenevalt on tuntav riigi suhtumine ja poliitika vastavatesse kuritegudesse üldisemalt, kus pigem määratakse võimalikult karm karistus narkootiliste ainetega kaubitsejatele ning turule toojatele. Narkootikumide tarvitamine 35 30 25 20 15 10 5 0 1995 1999 2003 2007
Ma olen neid ka lühidalt kommenteerinud ja lisa otsinud teistest seadustest ja määrustest. Oma kursusetöö kirjutamisel jõudsin ma kahele väge positiivsele järeldusele. Esiteks ei ole laste õigused ja kohustused kirjas mitte ainult lastekaitse seaduses vaid tulenevad ka mitmetest muudest Vabariigi Valitsuse määrustest ja otsustest ning seadustest. Teiseks leidsin, et lastekaitse seadus on väga paljude teiste seadustega kooskõlas näiteks perekonnaseadusega, karistusseadustikuga ja paljude teistega. Lastekaitse seaduse õigusliku rakendamise negatiivse poolena leidsin, et ei ole välja töötatud ühtset platvormi, mis tutvustakse lastele arusaadavalt ja eakohaselt neile nende õigusi ning kohustusi. Konflikti tekkimisel ei oska ega tea lapsed kusagilt abi otsida. Selge on see, et 16 aastasele noorukile ei saa tema õigusi ja kohustusi selgitada samamoodi kui 7 aastasele lapsele. Lapse enda psühholoogilise vastuoluna võivad tekitada kahtlusi kohustus, mis sätestab
Karistusõigus määrab, millised teod on käsitletavad süütegudena ja milliseid karistusi nende eest määratakse ehk karistusõigus määrab kindlaks nende ühiskondlike suhete ringi, mis on riigi kaitse all ja mille rikkumine toob kaasa karistuse. Alates 1. septembrist 2002 kehtib Eestis ühtne karistusõigus karistusseadustiku näol. Karistusseadustik jaguneb üld-ja eriosaks. Karistusseadustikuga sai alguse oluline pööre karistusõiguses. Kogu karistusõigus muutus tunduvalt kaasaegasemaks ja euroopalikumaks. Uue seaduse järgi jagunevad süüteod kuritegudeks ja väärtegudeks. Kuriteod on kriminaalkorras karistatavad teod, mis on sätestatud karistusseadustikus ja millede eest on karistusena ette nähtud vabadusekaotus või rahaline karistus. Väärteod on kergemaliigilised süüteod, mis enne karistusseadustiku jõustumist kandsid nime haldusõiguserikkumised
kuni kakssada viiskümmend miljonit krooni, kusjuures seda võib mõista ka lisakaristusena koos sundlõpetamisega. Sundlõpetamine on karistus, mida kohus võib kohaldada juriidilise isiku suhtes kuriteo eest juhul, kui isiku tegevuse osaks on saanud kuritegude toimepanemine. Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada juriidilisele isikule väärteo eest rahatrahvi viissada kuni viissada tuhat tuhat krooni. Karistusseadustikuga on teatud juhtudel kohtul lubatud mõistetud karistust asendada teiseliigilisega. Nii võib kohus kuni kaheaastase vangistusega karistatud süüdimõistetule asendada vangistuse tema nõusolekul üldkasuliku tööga. Sealjuures vangistuse päevale vastab kaks tundi üldkasulikku tööd. Rahalise karistuse, rahatrahvi ja varalise karistuse võib kohus selle mittetasumisel asendada vangistusega või, lühiajalise karistuse korral, süüdimõistetu nõusolekul, üldkasuliku tööga.
seda, et enamus nendes fundamentaalsetest küsimustest 97 on leidnud oma lahenduse 01.09.2002 jõustunud karistusseadustikus, mistõttu nende osas on selge valik tehtud ja käesolevad arengusuunad nendele oluliselt ei keskendu ja neid ei muuda. Seetõttu võivad ,,Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010" tunduda küll liialt ,,preventiivsena", tegelik Eesti riiklik kriminaalpoliitika leiab tasakaalu aga seeläbi, et karistusseadustikuga otsustatu moodustab sellest olulise osa. Süütegude tagajärgedega tegelemise juures tuleb silmas pidada seda, et suurem osa kuritegudest pannakse toime väikse grupi isikute poolt, kelle kriminaalne karjäär saab tavaliselt alguse juba varases nooruses. Ülejäänud isikute puhul jääb kuritegu üldjuhul üksikuks episoodiks tema elus. Just nende viimaste puhul võib formaalse sanktsiooni kasutamine isegi kahjulikuks osutada (stigmatisatsioon, seniste sotsiaalsete sidemete
vajaduse korral asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras viitamata isikuandmete kaitseks meetmeid, v.a juhul kui isikuandmeid töötleb riigiasutus - Nõuda isikutelt asjakohased dokumente ja muud vajalikku teavet ning teha dokumentidest koopiad. AKI-l on õigus andmetöötleja tegevust kontrollida ning ka rakendada administratiivseid sunnimeetmeid, nagu ettekirjutus ja trahv. Kriminaalvastutus Karistusseadustikuga reguleeritakse vastutust nende andmekaitsealaste rikkumiste osas, millega kaasnev õigusriive on suur või ohtlik ühiskondlikule turvalisusele. KarS-i regulatsioonist on vajalik välja tuua kolm isikuandmete ebaseadusliku töötlemisega seonduvat kuritegu. KarS-i § 157 inkrimineerib kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud isikuandmete avaldamist konfidentsiaalsuskohustusega ametiisiku poolt. Kaitstavaks hüveks on andmesubjekti privaatsusõigus ning informatsiooniline
kaheaastane vanglakaristus. 40 juriidilist isikut ilma raskendavate asjaoludeta rahatrahviga, kuid nende esinemisel on kohtul õigus määrata rahaline karistus või sundlõpetamine. Altkäemaksu vahendaja „pääseb” pelgalt rahatrahvi või kuni üheaastase vangistusega. Järgnevalt võrdlused osatäitjate lõikes sanktsioonimäärade suhtes, mis oli sätestatud kriminaalkoodeksis võrrelduna täna kehtiva karistusseadustikuga. 1.2.1. Altkäemaksu võtja sanktsioonimäär Karistusseadustiku § 294 lg 1 kohaselt on võimalik isikut karistada altkäemaksu võtmise eest ühe kuni viie aastase vangistusega. Lg 2 kohaselt karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega sama teo eest kui seda tehakse: 1) vähemalt teist korda; 2) altkäemaksu nõudmisega; 3) grupi poolt 4) suures ulatuses
annaabi.ee 
