Lisaks oli piirkonnas umbes 3 hektari suurune prügimägi, kust eraldus saastet põhjavette. "Merepõhja risustasid raudkonstruktsioonid, latid, vaadid jms. Rannikul olnud reostus, sealhulgas ohtlikud pliiakud kaeti ala tasandamise käigus setetega, mis oli täiesti lubamatu." Paldiski poolsaar Peaaegu terve okupatsiooniaja oli Paldiski poolsaar tsiviilelanikele keelatud paik. Seal asusid mere- ja raketivägi ning piirivalve, aatomiallvelaevnike väljaõppekeskus ning Põllküla karistuspataljon. Suurimateks reostusobjektideks olid lekkiv katlamaja, uuendust nõudev kanalisatsioon ja mitmed hooletult rajatud prügimäed. Relvaladude ja tehaste reovesi juhiti lihtsalt pinnasesse ning muude asutuste reovesi suunati otse merre. Keskkatlamajast kandus pinnasesse ligi 60t massuuti aastas, millest vähemalt 20t sattus ebaeffektiivsete õlipüüniste tõttu merre. Suurt reostust tekitasid ka tuumaallveelaeva baasis seisnud 2 reaktorit, kui
käskis neil taastada seaduslik võim ning kasutada selleks vajaduse korral ka suurtükiväge. Algas karistussalkade tegevus Eestis, mille liikmete üldarv regioonis ulatus 19 000 meheni. 19. detsembri hommikul ründas karistussalk koos mõisnikest omakaitsega Läänemaal Velisel "mustasaja" vastu väljaastumiseks kogunenud Vigala ja Velise talumehi, kellest 5 said kohapeal surma ja 10 raskesti haavata 24. detsembril 1905 saabus Kroonlinnast karistuspataljon Hans William von Ferseni juhtimisel, pataljoni esimene salk peatus Koila mõisas, teine aga Valtu mõisas. Kohalikelt ametnikelt laekunud andmete alusel saadeti Valtu naabermõisa kinni pidama kohalikku rahutuste organisaatorit ja agitaatorit Mart Laurimani, viimase kinnipidamisel tema ja ta kaaslaste vastuhakul toimunud tulevahetuses hukkus 8 talupoega ja sai haavata 1 sõjaväelane[7]. Koeru vallas, Vaali külas, arreteerisid karistussalklased pärast Palso talule avatud püssituld, mis
annaabi.ee 
