tendentsi rahvusriikide kesksest lähenemist föderaalse poole peale (ühisraha, Schengeni viisaruum jne). Millised on antud kriisi kontekstis tulevikus sarnaste olukordade vältimise jaoks õiged lähenemissuunad? Kõige mõistlikum oleks karistuste suurendamine ning pigem võiksid need olla poliitilise alatooniga. See aga jällegi eeldab föderaalsemat Euroopat, kus otsuste tegijaks oleks kindel demokraatlik ning kõigile vastuvõetav karistusorgan. Samamoodi võiks sõnastada uuesti Euroopa kui projekti eesmärgi järmisteks aastateks. Kas prioriteediks jääb oma raha säilitamine ning selle laienemine või eesmärgid jäävad pigem poliitilisele ja lõimumise tasandile. Oluline oleks siiski veelkord rõhutada, et kriis ei saanud alguse Euroopast, vaid sai alguse Ameerika Ühendriikidest nagu 1930. aastate majanduskriis. Kriisi tulek oli eurotsoonile pigem äratuskell, mida pani mõistma, kuivõrd hapral jääl kõnnit
Liidu otsene ohver - Soome. Oli meie, eestlaste, õnn, et aastatel 1941-44 ei suudetud Eesti riiki taastada. Pole kahtlust, et siis oleks ka Eesti riik, kui Saksamaa poolel sõdinu, sõjakurjategijana Nürnbergis süüpinki sattunud. Nürnbergi sõjatribunal mõistis Saksamaa peamised sõjakurjategijad süüdi ka poola rahva hävitamise poliitikas, sealhulgas poola sõjavangide hukkamises, kuigi tegelik hukkamiste toimepanija oli Nürnbergi kohtu ühe kohtumõistja - Nõukogude Liidu karistusorgan NKVD. nümbergi kohtuotsus ei olnud adekvaatne otsus. et miks ei võetud köiki liitlasriike süü alla st kohtu alla ja miks ei peetud nümbergi kohtuotsust mönes neutraalses riigis,mis polnud söjakuritegudega seotud.samuti kohtunikud olid ka ju liitlasriigi omad. pmst. oleks pidanud olema rohkem süüdimöistetavaid isikuid kui need kes " märtiks " tehti,sest tegelikult vastutavad inimesed köndisid puhtalt minema
See tähendab, et analoogsete kuritegude toimepanemisel võitjate poolt ei oleks tohtinud kaotajat neis tegudes süüdistada, või siis oleks tulnud samasuguste õigusrikkumiste eest karistada ka liitlasi. Kahjuks jäi Nürnbergis andmata juriidiline hinnang võitjate endi poolt toime pandud kuritegudele. Veelgi enam Nürnbergis süüdistas N. Liit natse Poola sõjaväelaste massilises hukkamises, kuigi liitlased teadsid, et veresauna Katõnis pani toime N. Liidu karistusorgan NKVD. Samuti lasi Stalin Nürnbergi Sõjatribunalile asitõendina esitatud Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid tunnistada võltsinguks. NSV Liit jäigi nende olemasolu eitama, hoolimata sellest, et mitmete riikide juhid käisid Moskva arhiivis korduvalt nende originaalidega tutvumas. Nende olemaolu tunnistas Venemaa alles 24. detsembril 1998. aastal. Nii sündis, et Nürnbergi kohtunikud mõistsid Reichi juhtkonna süüdi sõda kuulutamata kallaletungi eest Poolale ja N
annaabi.ee 
