See tundus võimatu. Mu peas kajasid vaid isa viimased sõnad „see olid sina!”. Mina olin selle tüdruku surmas süüdi. Ma ikkagi polnud tol päeval haigena kodus, vaid isaga kalal. Ma tutvusin seal Triinuga ning me mängisime sillal, kuid äkitselt komistas ta ja ma ei suutnud teda tagasi tõmmata. Ta kukkus jõkke. Ma tundsin ahastust ega suutnud kellegiga rääkida. Muutusin justkui kurt-tummaks ja vigastasin end iga noaga, mis kätte juhtus. Karistasin ennast, kuna lihtalt ei suutnud taluda, et minu süül ei kasvanud see süütu tüdruk iialgi suureks. Mind pandi kinnisesse raviasutusse ja edasine elukäik on vaid saatuse hooles.
tagasi saanud oma rahu ja külmaverelisuse. «Nurjatu, mis oled sa teinud?» «Ma maksin enda eest kätte.» «Enda eest! Ütle parem, et olid selle neetud naise tööriistaks. Aga ma vannun sulle, et see oli tema viimseks kuriteoks,» ütles parun. «Ma ei mõista, mida te tahtsite ütelda,» vastas Felton rahulikult, «ja ma ei tea, kellest te räägite, milord. Tapsin Buckinghami selle eest, et ta kaks korda vastas eitavalt teie ettepanekule mulle kapteni aukraadi anda. Karistasin teda ebaõigluse eest, see on kõik.» Hämmastunud lord Winter vahtis sõdureid, kes Feltonit sidusid, ega teadnud, mida mõelda niisugusest tundetusest. Feltoni selget laupa tumestas üksainus murepilv. Igas kahinas, mida ta kuulis, arvas see naiivne puritaan ära tundvat mileedi samme ja häält. Ta arvas, et mileedi viskub ennast süüdistades tema käte vahele ja hukkub koos temaga. Äkki ta võpatas, tema silmad kiindusid täpikesse merel, mis siit rõdult oli täies ulatuses näha
annaabi.ee 
