tuulemurruhunnikute, tungima läbi okste rägastikust ja vaatama ette, et pääseda kiskjate käest. Sellegipoolest nautis ta neid retki väga. Ükskord viis rännutee päkapiku õige kaugele. Umbes lõuna paiku jõudis ta päikeselisele aasale. Kuidas seal kõik õitses ja lõhnas! Kullerkupud sirutasid oma kollaseid päid päikese poole, lillakad pääsusilmad levitasid magusat lõhna, nurmenukud ja näälikesed õitsesid võidu kurekellade ja karikakardega. Keset seda õiteküllust istus ta mättale jalgu puhkama. Ettenägelikult oli mehikesel moonakott kaasas, sealt tuli nüüd lagedale tükike karaskit kehakinnituseks. Päkapikule tuli joogijanu, kuid vett polnud käepärast. Tuli edasi minna. Õhtuks jõudis ta mägedesse, nüüd oli hüva nõu kallis, et endale ööseks ulualust leida. Pika otsimise peale sattus ta sobiva lõhanguni. Kibekiiresti korjas päkapikk sammalt ja pehmeid murumättaid, et endale pehmet küljealust valmistada
keskel on kollased putkõied ja servadel valgete pika naastuga keelõite ring. Selline õis on eestlastele meenutanud kana taguotsa, millel tuul on suled laiali ajanud. 9 Samuti kohtab kesalillel mitmeid teistele taimedele kuuluvaid nimesid: karikakrad, kummelid, piimalill. Kõik need viitavad sarnasusele vastavate taimedega. Kesalillel on karikakardega sarnased õied. Samuti on mõlemate lehed jagunenud peenteks hõlmadeks. Karikakral on aga siiski lehehõlmad lamedad, kesalillel aga päris niitjad, peaaegu nagu tilli lehed. Kesalill on harilikult karikakrast palju võimsama kasvuga. Sarnasus kummeliga seisneb lehtede ja õite välimuses, kuid kummelilõhna kesalillel pole. Mõnevõrra erinev on ka nende õisik. Kummeliõisik on kuhikjas ja seest tühi, kesalille oma aga lame ja seest valge säsiga täidetud. Piimalillel pole aga kesalillega
annaabi.ee 
