METS-KARIHIIR SOREX ARANEUS Karihiir kaalub 515 g. Mets-karihiired asustavad metsi, heinamaasid ning põldude- ja teedevahelisi hekialasid. Eluiga 15-23 kuud. Karihiir on kogu ööpäeva aktiivne, tehes mõnekümneminutilisi puhkepause. Mets-karihiirt leidub kõikjal Eestis väljaarvatud hiiumaal! Lihtne segamini ajada Väike-Karihiirega, kes nagu nimigi ütleb, on Mets-Karihiirest väiksem samuti on Mets-karihiire karv heledam. Emane Karihiir sünnitab 5-7 poega. Pojad iseseisvuvad umbes 22 päeva pärast. Vaenlasi on mets-karihiirel päris lugematu hulk, sest sisuliselt kõik kiskjalised imetajad ja röövlinnud võtavad neid tabamise korral saagiks Huvitavaid tähelepanekuid:
Esimese 2-3 nädala jooksul vajavad nad ka ema kehasoojust. Silmad avanevad 11.-14. elupäeval. Emapiimast võõrduvad kutsikad kusagil 6-kuuselt. Kutsikad lahkuvad urust 4- nadalaselt, 7-8 nädalaselt näevad nad välja nagu minirebased. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad ning kuni sügiseni jäävad kutsikad ema juurde. 3 Rebaste toitumine Rebane toitub närilistest, jäneselistest, lindudest, munadest, putukatest ja vihmaussidest. Karihiirt ja mutti ta enamjaolt põlgab, kuid siile ta sööb. Otsib ka jäänuseid. Suvel ja sügisel sööb ka puuvilju ja marju (eriti murakaid). Ülejääke võib ta ka koguda, et siis hiljem süüa. Rebaste vaenlased Rebane ei ole Eestis looduskaitse alla seega on rebasel vandlasi ka peale loomade. Rebaste vaendlasteks Eestis on marutaud ja inimene. Inimesed peavad metsas rebastele jahti ning harrastavad kauneid rebase naha kasukaid ja aksessuaare.
kunagi kasutusel luhaheinamaadena, millele andsid kauni maastikulise ilme põlistammed. Kevadisel tulvaperioodil on jõelammid linnurikkad, kuid haudelinnustik on seal üsna vaene. Soomaa soised metsa ja lammid on väike-konnakotka, musta- 11 toonekure armastatud elupaigaks, soosaartel pesitseb kaljukotkaid. Haruldastest imetajatest leidub Soomaal lendoravat ja laane-karihiirt (Kuresoo, 1998). Endla soostik Pandivere kõrgustiku servaalal asuv 8050 hektari suurune soostik on Eesti kõige paremini uuritud sookompleks (Kuresoo, 1998). Tänaseks on mõistetud, et veeküllus on sealse looduse suurim väärtus. 1981 aastal võeti soostiku keskosa kaitse alla (Leito, 2003). Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008). Jääaja lõpul laius sel alal Endla soostiku kohal jääpaisjärv ning pärast seda mitmekümne
See liik on Eestis põhiareaalist kaugel kasvav I kategooria kaitsealune liik ning kuulub Eesti punase raamatu haruldaste liikide kategooriasse. Euroopa Liidu loodusdirektiivi II lisa liikidest esineb Haanja looduspargis kollane kivirik (Saxifraga hirculus) ja karvane maarjalepp (Agrimonia pilosa). Paiguti kasvab haruldast vahelduvaõiest vesikuuske. Veekogudel on kopraid, kallastel leidub ka minki ja saarmast. Haanja madalsoometsadest on paaril korral püütud väga haruldast laane-karihiirt. Samuti leidub siin karu (Ursus arctos), kivinugist (Martes foina), punahirve (Cervus elaplus), kasetriibikut (Sicista betulina), rändrotti (Rattus norvegicus) jt. Haanja looduspargis on leitud harivesilikku (Triturus cristatus). Praeguseks on Haanja looduspargis teada 6 nahkhiireliigi esinemine: tiigilendlane (Myotis dasycneme), veelendlane (Myotis daubentonii), suurkõrv (Plecotus auritus), põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii), pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii) ja
annaabi.ee 
