kannatada, vaid ära läinud. Minnes olla ta sajatanud: ,,Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!" Sest ajast ollagi härjakasv kängus ja tüdrukud ei olla enam nõnda karsked ja kasinud kui enne. Pealegi tekkis rahva suhu jutt: Mägiste metsas elab vanapagan. Venda ise muretses kavalal kombel võõraid inimesi hirmutades selle eest, et seda juttu põhjendatuks peeti. Kardeti isegi, et iga murtud oksakene hädaohtu ja haigust toob. Aegamööda sai Mägiste mets lossielanikkude meelest veelgi kardetavamaks. Ühed ütlesid, seal elab vanapagan, teised jälle, seal elab hirmus nõid. Ebausk ja hirm nõiduse ees oli suur, - nõnda ei olnud Vendal midagi karta. Maimu sirgus aasta-aastalt pikemaks ja pikemaks, ilma et ta kellegi muu omavanusega kokku oleks puutunud, kui ainult oma piimavenna, Kaski poja Jutikuga. Temaga oli ta sagedasti mänginud ja nad armastasid teineteist kui õde ja vend. Munk
Nõmmitsa rahval pähe tulnud ise talle pakkuda, sai talle saatuslikuks. Kapp rääkides Jakobsoni tegevusest: "Keegi teine minu kaasaeglasist ei olnud võimeline niisugust rahvusliku vaimustuse leeki süütama, mis vene vägistuse aastatel tuha all edasi hõõgus, kuni ta vabadusesõja ajal lõi uuesti võimsalt loitma". Jakobson oli sakslaste vastu võideldes venelastele toetunud. Ta ei uskunud mitte, et venelased ise ka võiksid kunagi eesti rahvusele kardetavaks, jah, veel kardetavamaks saada kui vihatud sakslased. Aleksander Teise, selle vabastaja tsaari valitsuse ajal näis see võimatu olevat. Nüüd tuli aga Aleksander Kolmanda aeg oma brutaalselt vägivaldse venestamisega, milles sakslaste ümberrahvustamise püüded kaugelt üle trumbati. Kokkuvõte Carl Robert Jakobsoni suutis täita oma eesmärgi muuta Eesti elu uueks. CRJ oli ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Ta oli tähtis
annaabi.ee 
