karburaatoriks. Karburaator koosneb membraanikambrist ja segukambrist ehk lõõrist. Viimases segatakse kütus ja õhk vajaliku koostisega kütteseguks. See kamber on rõhtjas torukujuline ruum, ühendatuna ühelt poolt silindriga, teiselt poolt õhufiltriga. Keskosa on koonusjas, nimetatakse segukoonuseks. See on vajalik, et kiirendada õhu liikumise kiirust ja sellega soodustada bensiini imemist ja seda täielikult pihustada. Keskel kas segusiiber vanadel karburaatoritel võis seguklapp. See on ühendatud gaasihoovaga. Seguklapiga muudetakse mootorisse imetava kütuse hulka ja muudetakse mootori võimsust ja mootori pöörete arvu. Torus liikuva kütuse kogust reguleeritakse toru ristlõiget või suubuva kanali suurusega. Karteris tekkiva rõhu mõjul tuleb puhastatud õhk läbi segukambri. Segusiibri või –klapi ja –kambri seina vahemikus õhuvoolu kiirus suureneb (u 100 m/s). see tekitab pihusti suudme juures rõhu järsu languse. Membraanikambrist
kambri kütuse väljavoolu kanali suudmesse paigutatud sõelfilter 12, mida hoiab köhal kruvikorgile toetuv keerd- vedru. Karburaatoritel K-301 ja K-302 puudub K-36 juures käsutatav segurikastusseadis. Segu korrigeerib klapp kar- buraatori ja õhufiltri vahelises õhutorus -- õhkkorrektor. Karburaatorite paremaks eraldamiseks kuumast on
annaabi.ee 
