nõrgad happed. Tabelis 3.3 toodud hapetest sobiksid füsioloogilise pH vahemikus kasutamiseks divesinikfosfaat (H2PO4-) ja süsihape. Fosfaatpuhvrid on biokeemilises praktikas laialt levinud 8 kuid nad ei ole alati rakendatavad, kuna paljud biokeemilised reaktsioonid toimuvad fosfaatiooni osavõtul. Lisaks võivad fosfaat ja karbonaatpuhvrid sadestada mõningaid reaktsiooni seisukohast vajalikke ioone (näit Ca2+). Tabelis 3.4 on toodud rida füsioloogilise pH piirkonnas kasutatavaid looduslikke ja sünteetilisi puhvreid. Ka organismid peavad säilitama nii oma rakkude sisekeskkonna kui ka kehavedelike pH kitsas vahemikus (reeglina 6,5 8,0). Kuna fosfaatioon esineb rakkudes küllalt kõrgel kontsentratsioonil ja divesinikfosfaadi (H2PO4-) pKa = 6,86, siis on just H2PO4- HPO42- + H+
Põhjused · Liiga peen koresööt · Ratsiooni madal toorkiusisaldus · Mittestruktuursete süsivesikute liig Patogeenes · Vatsavedeliku pH kiire langus · Protozoade ja tsellololüütiliste bakterite arvu vähenemine · Suureneb tugevate hapete, eelkõige L- ja D- piimhappe süntees vatsas. · Eesmaod seiskuvad · Kulutatakse ära sülje ja vere fosfaat- ja karbonaatpuhvrid. · Kehavedelikud tõmmatakse vatsa, rakud dehüdreeruvad · Kaasneb südame- ja hingamisorganite tegevuse kiirenemine, et kompenseerida vedeliku puudusest tingitud toitainete transpordi vähenemist rakkudesse ja sealt välja. Vältimine · Efektiivse kiu osatähtsuse suurendamine ratsioonis · Vatsapuhvrite kasutamine · Pärmi eluskultuuri lisasöötmine · Eksamil küsitakse atsidoosi vältimist ja patogeene.
annaabi.ee 
