boniteedilt parimad männimetsad Kagu-Eestis Põlvamaal ja Võrumaal. Männi levinud rahvapärased nimetused on pedajas, pedakas, pettäi ja pedak. Harilik mänd levinud Euroopas ja Aasias, Hispaania ja Sotimaa rannikust kuni Venemaa kaguosani, Ohoota mereni. Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Kasvab nii happelisel mullal, kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja leviala ulatub 1000...1200 m kõrguseni. Oma areaali lõunaosas, Kaukaasias kasvab isegi kuni 2500 m kõrgusel mägedes. Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200...300 (400) aastat olles mõnevõrra kuusest pikaealisem. Põhja-Soomest on leitud isegi 810-aastane elus mänd ja isegi 1029-aastane surnud puu. Okkad on peensaagja servaga, sise ja väliküljel asuvate
pedak. Harilik mänd levinud Euroopas ja Aasias Hispaaniast ja Sotimaa rannikust kuni Venemaa kaguosani, Ohoota mereni. Miinimumtemperatuur kasvualal võib olla kuni 60°C, maksimum ulatuda aga kuni 40°C ja isegi rohkem. Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Kasvab nii happelisel mullal, kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja leviala ulatub 1000...1200 m kõrguseni. Oma areaali lõunaosas, Kaukaasias kasvab isegi kuni 2500 m kõrgusel mägedes. Lai areaal ja kasvukohtade suur varieeruvus on põhjustanud suure morfoloogiliste tunnuste varieerumise männi kui liigi piires, siiski loetakse enamasti neid teisendeid üheks liigiks ja võimalikke alamliike (umbes 5) ei vaadelda eraldi üksustena.
Levik Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ning levinuim puu metsades. Männid katavad 38% Eesti metsamaadest. Kõige suurem osa maakonnast on männikute all Hiiu maakonnas. Männi levik Eestis (roheline). Kasvutingimused Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Kasvab nii happelisel mullal, kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja leviala ulatub 10001200 m kõrguseni. Oma areaali lõunaosas, Kaukaasias kasvab isegi kuni 2500 m kõrgusel mägedes. Miinimumtemperatuur kasvualal võib olla kuni 60°C, maksimum ulatuda aga kuni 40°C ja isegi rohkem. Mänd on valgusnõudlik puuliik ja vajab kasvamiseks ohtralt valgust. Sellepärast kuivavad ning laasuvad alumised oksad kergesti
Neid nimetusi on veel, aga need mida ma eelnevalt nimetasin on kõige levinumad. Harilik mänd on levinud Aasias ja Euroopas, Hispaaniast ja Sotimaa rannikust kuni Venemaa kaguosani (vt. Lisa1) Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida niisketes soodes ja rabades, kuivadel liivaluidetel ja nõmmedel. Kasvab nii looaladel kui murenenud graniidil, nii happelisel mullal kui ka karbonaadirikkal pinnasel. Männi keskmine vanus on umbes 200-300 aastat. Põhja-Soomest on leitud 810-aastane elus mänd ja 1029-aastane surnud mänd. Mänd tolmleb juuni alguses. Emaskäbid on alguses punased ja läbimõõduga umbes 1 sentimeeter. Käbide kasvamine ning küpsemine lõppeb tolmlemisele järgnenud aasta sügiseks. (2.) Männi seemned levivad tuule abil. Nad on munajad ja tumehallikad kuni pruunikad. Männi okkad on oksal kahekaupa kimbus. Nad on hallikadrohelised ja kaetud vahakihiga
Eestis kõiki leiduvaid mulla- ja taimekattetüüpe (Eesti muldkate, 2015). Teiste Kagu- Eesti kõrgustikega võrreldes on Otepää kõrgustiku moreenkate mõnevõrra lubjarikkam, mis avaldab mõju ka taimkattele (Miksike. Stepanova, 2015). Küngaste nõlvadel paiknevatel põldudel toimub vihmavete mõjul mulla ärauhtumine madalamatele aladele, mistõttu esineb rohkesti huumusvaeseid erodeerituid muldi (Eesti muldkate, 2015). Mõnhu katval 1-2 m paksusel moreenil kui ka moreeniküngaste karbonaadirikkal veerisel saviliival ja liivsavil on see-eest tekkinud üsna viljakad leetjad ja leostunud mullad (Arold 2005: 193). Kogu mullastikust on erodeeritud ligi pool ja deluviaalmuldi ligi viiendik. Maapinna kaldest ja mulla lõimisest sõltuvalt võib väikekünklikel aladel ühe ruutkilomeetri kohta olla kuni 200-300 elementaarareaali (MEA), mis loovad looduslikule taimkattele palju erinevaid kasvukohti. Võrdluseks, tasandikel esineb sama suurel ala enamasti alla 30 MEA (EE, 2011).
1) arurohumaad – täna ! 2) soostunud rohumaad 3) madalsoorohumaad 4) siirdesoorohumaad 5) nõlvarohumaad – puudub osadel autoritel ! 6) lammirohumaad 7) rannarohumaad Arurohumaade klassi kuuluvate tüübirühmade (loorohumaad, sürjarohumaad, pärisarurohumaad, nõmmerohumaad, palurohumaad) lühike iseloomustus keskkonnast ja elustikust lähtuvalt. Pärandkooslused. Arurohumaade mõiste ja tüübirühmad Oluline: puudub turbakiht •Karbonaadirikkal lähtekivimil: loorohumaade tüübirühm sürjarohumaade tüübirühm pärisarurohumaade tüübirühm •Karbonaadivaesel lähtekivimil palurohumaade tüübirühm nõmmerohumaade tüübirühm 1) loorohumaade tüübirühm ( ka loopealsed e. alvarid) Loopealsed e. alvarid on õhukesega mullaga [0-20 (30)] cm lubjarikkad rohumaad, mille mulla lähtekivimiks on ordoviitsiumi või siluri paekivi Alvar – rootsi k., K
on 2000 mm. Kõige paremat kasvu näitab harilik mänd piirkondades, kus aastas sajab 500...700 mm. Levila aasta keskmine õhutemperatuur on 3...15 °C. Kõige külmemad kasvukohad asuvad Siberis igikeltsa lõunapiiril. 2.3 Kasvukohad Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Ta kasvab nii happelisel mullal kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui 17 Anzelika Künnap murenenud graniidil. Muldadest on esindatud liivmullad, turvasmullad, leetmullad, gleimullad jt. Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja kasvukoha kõrgus ulatub tavaliselt 1000...1200 m. Levila lõunaosas Kaukaasias kasvab ta isegi kuni 2600 m kõrgusel. Mänd on valgusnõudlik puu ja vajab kasvamiseks ohtralt valgust
Võrreldes metsadega on rohumaad: niiskemad (karjamaad !)- tallamine: mulla tihenemine, õhustatuse halvenemine. toitainetevaesemad (heinamaad !)- heina äravedu: toitainete vähenemine, mulla vaesumine. 2.2. Arurohumaade klassi kuuluvate tüübirühmade (loorohumaad, sürjarohumaad, pärisarurohumaad, nõmmerohumaad, palurohumaad) lühike iseloomustus keskkonnast ja elustikust lähtuvalt. Oluline: puudub turbakiht. Karbonaadirikkal lähtekivimil: 1) loorohumaade tüübirühm; 2)sürjarohumaade tüübirühm; 3) pärisarurohumaade tüübirühm. Karbonaadivaesel lähtekivimil: 1) palurohumaade tüübirühm. 2) nõmmerohumaade tüübirühm. Loorohumaad: Loopealsed e. alvarid on õhukesega mullaga [0-20 (30)]cm lubjarikkad rohumaad, mille mulla lähtekivimiks on ordoviitsiumi või siluri paekivi. Oluline: puudeta, põõsarinde katvus 30 %; peamised põõsad: kadakas, põõsasmaran
3 1. Harilik mänd, pedajas (Pinus sylvestris) Rahvakeeles pedajas ja pedak. Harilik mänd on Eestis pärismaine puu. Ta on Eesti ainus looduslik männiliik ja levinuim puu metsades. Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Ta kasvab nii happelisel mullal kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Muldadest on esindatud liivmullad, turvasmullad, leetmullad, gleimullad jt. Hariliku männi puit on heade mehaaniliste omaduste tõttu väärtuslik tarbepuit. Maltspuit on kollakasvalge, lülipuit punakaspruun ja hakkab intensiivsemalt tekkima pärast 40. eluaastat[14]. Kvaliteetsel puidul on ühtlase laiusega aastarõngad, mis tekivad siis, kui puu kasvab kuivadel ja keskmise viljakusega muldadel
mustikas) kui ka enam-vähem neutraalseid pehmehuumuselisi muldi eelistavad salutaimed (näiteks sinilill, kevadine seahernes). Sürjametsi leidub Lõuna-, Kagu- ja Kesk-Eestis, Rapla- ja Läänemaal ning Pandivere kõrgustiku jalamil. Salumetsad on omased lainjatele tasandikele, voortele, oosidele ja laugjate nõlvade jalameile, kus nad kasvavad parima toitelisusega ja kogu aasta jooksul veega hästi varustatud muldadel, mis on kujunenud karbonaadirikkal moreenil. Soodsate lagunemistingimuste tõttu on metsakõdu horisont väga õhuke või pole seda üldse, mullale on iseloomulik tüse huumushorisont. Peapuuliik võib olla nii kuusk kui ka kask, mõnikord aga haab, paljudes salumetsades on laialehiseid puuliike. Põõsarinne on lopsakas ja liigirohke. Tamme valitsemisega salumetsi on väikeste puistutena eeskätt Lääne-Eestis ning Saaremaal, enamasti on need tekkinud puisniitude taasmetsastumisel
annaabi.ee 
