0 ,,Oidipus Kolonoses" vana ja pimeda Oidipuse rännak tütre saatel. Jõuavad Ateena lähistele, kus Oidipus õnnelikuna imepäraselt ja pühalikult sureb, saades jumalikuks kangelaseks, kes kaitseb seda paikkonda. ,,Kuningas Oidipus" seda teost peetakse tragöödiakirjanduse tippsaavutuseks. Juba Aristoteles kiitis oskuslikku konfliktiloomist ja karakterikujutust. Teos ei võitnud siiski tragöödiavõistlusel esikohta. Ainestik pärineb Teeba tsüklist, mis jutustab Kadmose soo täielikust hävimisest nende põlispattude pärast (Laios oli kunagi Pelopsi õukonnas viibides kasutanud seksuaalselt ära Pelopsi noort poega Chrysippost, mille eest pani Pelops tema perekonnale needuse. Sophokles seda needust ei maini). Et hoiduda sigitamast
komöödiakirjanik. Moliere kirjutas mitmeid näidendeid, neist tuntumad ,,Tartuffe", ,,Misantroop", ,,Kodanlasest aadlimees". Moliere näidendites oli läbiv teema seltskonnakriitika ja tolle aja aadliseltskonna pilkamine. Näidendiga ,,Naeruväärsed eputised" sai alguse kommete analüüs uueaegses komöödias. Pilgati tolle aja aadlisalongidele omast silmakirjatsemist, peenutsemist ja vaimutsemist. Näidend on tulvil nalja ja tugevat karakterikujutust. Valgustus oli 18.sajandi vaimne liikumine, mis tähistas demokraatlike ideede levikut ja tõusva kodanluse vastuseisu iganenud poliitilisele süsteemile ning dogmaatilisele kirikuideoloogiale. Prantslased Voltaire ja Rousseau kujundasid Euroopa valgustuse palge ning võitlesid õiglasema ühiskonna eest. Valgustuskirjandus oli filosoofilise kallakuga, seda läbis humanism, usk inimese mõistusesse ja inimloomuse headesse algetesse.