Puudepõõsaste peenemad või tükeldatud jämedamad oksad, hekipügamise ja muruniitmise jäägid, puutuhk, äraõitsenud lillevarred, köögiviljapealsed, sügislehed jms. Niidetud rohu näol võib lisamaterjali tuua aiaäärtest ja aia tagant. Eriti taimetoitainerikkad on noored rammusad nõgesed. Kindlasti tuleb silmas pidada, et kompostihunnikusse ei satuks valminud või poolvalminud seemnetega umbrohtusid ega ohtlike haigustega taimejäätmeid (nuutrihaigusega kapsajuurikaid, varrepõletikus vaarikavarsi, haigeid maasikapuhmikuid, lehemädaniku nakkusega kartulipealseid, kasvuhoonest sügisel väljavisatud tomatijäänuseid jms). Sellised aiajäätmed tuleb põletada. Klassikaline komposti tegemine on nagu omaette teadus, ja sellele käesolev kirjutis ei pretendeeri. Kompostiõpetus nõuab paksemate kihtide korraga paikapanekut, mis väikeaias pole alati võimalik. Ka peetakse vajalikuks hunniku korduvat läbikaevamist
sest on teada taimeosad, milles on lämmastikusisaldus suurem. Juurviljades kogunevad nitraadid rohkem otstesse, lehtköögiviljades leherootsudesse. Kartulis ja kurgis kogunevad nitraadid peamiselt koore alla, kapsas ja porgandis südamikku. Seepärast ongi mõtekas ära koorida kartulitelt ja kurkidelt paksud koored või kurkide mittekoorimise korral ära lõigata vähemalt nende varrepoolne ots. Samuti ei ole soovitatav süüa kapsajuurikaid, kapsa väliseid kattelehti ja üle 100 g päevas mittetarbida lehtsalatit kõrge N-sisalduse tõttu. Et nitraadid lahustuvad vees hästi ja kõrgemal temperatuuril lahustuvus suureneb, siis läheb suurem osa nitraatidest toidu keeduvette. Seepärast ei tohi keeduvett edasisel toiduvalmistamisel kasutada nagu vanasti soovitati. Soolamisel, hapendamisel, marineerimisel ja konserveerimisel lähevad nitraadid lahusesse ja nende sisaldus toiduainetes väheneb
annaabi.ee 
