peegeldavad kooli kui autoritaarset asutust. Kirjanikud kasutavad koolist ja õpetajatest kõneldes vahedat satiiri. Tekkinud suund jätkub 70ndate proosas. Võrdlemisi irooniline J. Rannapi "Agu Sihvka annab aru" paneb naeruks formaalse pioneeritöö ja näitab koolipoisse ettevõtlike ning tragide maailmaavastajate ja katsetajatena, kutsudes täiskasvanuid neid mõistma. Eriline on teose vorm lapse poolt kantseleikeeles kirjutatud seletuskirjad. Valitud vorm ja alltekstilisus tegi raamatu ka täiskavanu jaoks lõbusaks lugemiseks. Mudilaskirjanduses võib täheldada lapsekeskse mõtteviisi taasilmumist. Süüvitakse väikelapse hingeellu. Hellahingelise kaltsunuku Sipsiku kõrvale tuleb mitte vähem hellahingeline Pille-Riin ja teised. Lapsel on õigus olla ka "paha" ja öelda välja, mis talle ei meeldi. Lastekirjanikud asetusid lapse sõbra positsioonile, nad usaldasid last ja kõnelesid
oleks kerkinud. Ka süüalune ise ei mõelnud sellele. Gringoire oma filosoofiaga aga p_uudus siit. Peagi pani meie kõrgeaulise kuninga vannutatud trompetipuhuja Michel Noiret rahva vaikima ja kuulutas härra prevoo korralduse ja juhatuse järgi kohtuotsuse välja. Pärast seda tõmbus ta oma mundrimeestega vankri varju. Oma ükskõiksuses ei liigutanud Quasimodo oimugi. Igasugune vastupanu oli tal võimatu asjaolu tõttu, mida kaelakohtu kantseleikeeles nimetati «köitmete sitkuseks ja kõvaduseks», mis tahab öelda, et rihmad ja köidikud talle nähtavasti ihusse lõikasid. Muide, see vangikoja galeeriorjade traditsioon on tänini väga kindlasti püsima jäänud. See säilib käsiraudade näol veel väga kindlalt meie haritud heasüdamliku ja inimliku rahva seas (kui sunnitöö ja giljotiin arvest välja jätta). 218 Quasimodo laskis ennast viia, tõugata, kanda, istuma panna, siduda ja väänata. Ta näolt
annaabi.ee 
