Vahtra Neevalinna oma kaunimaks noorusmaaks. Jaan Vahtra suri 1947. aastal. Haridus 1893. aastal, 11-aastasena, läks Jaan Vahtra Vanaküla vallakooli. 1896. aastal jätkas õpinguid Räpina kihelkonnakoolis. Õpiraha teenis ta talusulasena. 1913. aastal hakkas Jaan Vahtra õppima Keiserliku Kunstiseltsi Kunstikoolis Peterburis, 1916. aastal oli üliõpilane Peterburi Kunstiakadeemias. Ühiskondlik tegevus Sajandi algul oli Vahtra kantseleiametnik ja kooliõpetaja Võrumaal, nondest aegadest on ta kirjutanud oma mälestusteraamatutes ja särtsakates rännujuttudes. Jaan Vahtra võttis aktiivselt osa Peterburi eesti üliõpilaste tegevusest. 19141915 aitas ta toimetada käsikirjalist kunstiajakirja "Ronk", 19151916 kuulus kunsti-, muusika- ja kirjandushuviliste üliõpilaste ühendusse "Ritsikate ring", kus tegutsesid näiteks ka kirjanikud Johannes Semper ja Karl Ast-Rumor. 1923
Eduard V(w)iiralt (18981954) Koostaja: Zhipsu Juhendaja: Kool: 2010 Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Elulugu Sündinud 8.märts 1898. Peterburi Kubermangus Mõisateenijate poeg Vanemad soovisid, et pojast saaks kantseleiametnik Enne sõda elas 14 a Prantsusmaal, aasta Marokos 1945.a elas Rootsis, sealt edasi kolis Pariisi, kus elas 1954.aastani , kus suri Haridustee Astus Tallinna Kunsttööstuskooli esmalt 1919.a suundus Tartu Kõrgemasse Kunstikooli Pallasesse (1919 1922; 19231924) Õppis Anton Starkopfi skulptuuriateljees, juhendas ka Georg Kind Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias stipendaat 19221923 Dresdeni Akademie' aastatel 19221923 Juhendaja oli Selmer Werner Loomingu algus
kinnitust, et armastab teda. Kadus kirg ning aastate pärast sõitis naine ära. Ent ta mõtles Jeanne`i peale endiselt. Lk 58-59 - Rieux`i üks endine patsient. - Pikemat aega kannatanud stenokardia all - vaene, missõttu oli Rieux` teda tasuta ravinud ,,Kõneles üks ta endine patsient, linnavalitsuse ametnik. Ta oli pikemat aega kannatanud stenokardia all, ja kuna ta oli vaene, oli Rieux` teda tasuta ravinud." AMET: - Linnavalitsuse ametnik, kantseleiametnik lk 15 - täitis mitmekesiseid ülesandeid lk 32 - perekonnaseisuameti statistikaosakonnas kasutati teda lk 32 - surmajuhtumite kohta arvestuste pidamine lk 32 ,,Grand oli linnavalitsuse ametnik, ja ehkki ta seal väga mitmekesiseid ülesandeid täitis, kasutati teda pidevalt perekonnaseisuameti statistikaosakonnas. Tema ülesandeks oli surmajuhtumite kohta arvestust pidada." ISELOOMULIK, ISELOOM: - Ta ei leidnud kunagi õigeid sõnu lk 34
02.2015 I 20. sajandi maailmakirjanduse teos 1. Teose pealkiri Teose pealkiri on „Katk“. 2. Teose autor Teose autor on Albert Camus. 3. Tegevusaeg ja -koht/kohad Tegevuskoht on Orani linn Alžeeria rannikul ja tegevus toimub 1940ndatel. 4. Peamised tegelased, ühe tegelase põhjalikum iseloomustus Peamised tegelased on doktor Bernard Rieux, Jean Tarrou, kantseleiametnik Joseph Grand, härra Cottard, ajakirjanik Raymond Rambert, kohtu-uurija Othon, kirikuõpetaja Paneloux. Raymond Rambert oli Orani külastav ajakirjanik, kelle eesmärgiks oli Rieux’lt saada oma reportaaži jaoks andmeid araablaste sanitaarse olukorra kohta. Raamatus kirjeldati teda kui lühikest, laiaõlgset, tahtekindla näoga ja arukate silmadega meest. Linna tabas aga katk ning Rambert oli karantiini tõttu sunnitud linna jääma. Raamatu esimeses pooles igatseb Rambert
mõisateenijateks. Seal sündiski Eduard ning hiljem veel kaks poega. Esmase hariduse sai E.Viiralt kohalikus Kalitino külakoolis. 1909. a. tuli perekond Eestisse tagasi. Nad läksid Järvamaale Koeru kihelkonda Varangu mõisa mõisatöölisteks. Eduardi vanemad soovisid oma lastele sama head haridust kui mõisnike lastel. Esialgu pandi Eduard Koeru Haridusseltsi kooli, hiljem aga Saksa Erakooli. E.Viiralt oskas eesti, vene ja saksa keelt. Vanemad tahtsid, et temast saaks korralik kantseleiametnik, ent noorel Eduardil ilmnes juba varakult huvi joonistamise vastu. 1915. a. läks ta Tallinna Kunstitööstuskooli, õpetajaks oli seal Nikolai Triik. Paraku kujunes Viiralti õppimine seal problemaatiliseks: puhkes revolutsioon, Saksa okupatsioon jms. Tema õpingud katkesid. Alles 1919. aastal jätkas ta taas õpinguid, seda juba kunstikoolis ,,Pallas". Algselt läks ta sinna õppima skulptuuri, seda Anton Starkopf´i käe all, ent samas ei jätnud ta unarusse ka graafikat
loodust joonistamas. Tema varasemad dateeritud joonistused pärinevad 1914. aastast. Need olid värvilise pliiatsi ja akvarelliga tehtud etüüdid seentest, motiivid Varangult. • 1913-1914 tegi Eduard läbi kooli kõik neli astet. Isa lootis vanemast pojast ametipärijat koolitada, kuid temast polnud teiste kamandajat. ELUKÄIK • I maailmasõja puhkedes asus Eduard elama Tallinna. • 1915. a saadeti Eduard masinakirja õppima, et ehk saab temast kantseleiametnik. • 1915. a sügisel saatis Eduard vanematele tutvustava kaardi Tallinna Linna Kunsttööstuskooli ja sealsete õppimisvõimaluste kohta. Kool oli viie aastane ja andis joonestaja või käsitöö- ja joonistusõpetaja kutse. • Vanemad nõustusid koolivahetusega ja Wiiraltist sai kunsttööstuskooli õpilane. ELUKÄIK • Nagu paljud tolleaegsed poisikesed, oli ka Wiiralt vaimustuses Georg Lurichist ja Aleksander Abergist ning harrastas aktiivselt tõstesporti.
Ajakirjanik Raymond Rambert oli jäänud lõksu linna, sest ta oli Oranisse ainult artiklit kirjutama tulnud ja ta armastatud oli jäänud Prantsusmaale. Algul pöördus ta ametnikke poole, et tehtagu talle erand, kui see ei õnnestunud. Siis sai ta sõbra Cottardi kaudu tuttavaks salakaubavedaja, kes omakorda teadis kaht valvurit, kes oleks Rambertile abiks. See plaan aga venis ning lõpuks kui oli aeg lahkuda, otsusta ajakirjanik linna jääda ning haigeid abistama hakkata. kantseleiametnik Joseph Grand Härra Cottard/püüdis end üles puua lõppuks laseb end maha kirjanik Tarrou suri lõpuks katku Tulge sisse, poosin end üllesse. Rottide invasioon on lõppenud. Kojamehe surmaga just nagu lõppes murettekitavate ajamärkide periood ja algas uus, mitmeti raskem etapp, kus esialgne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks. Küsimus: kuidas seda teha nii, et aega kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mis viisil
Vaene tõrjutu on tuhkatriinu, tuhkamats või tuhkahauamats. Vagatseja on pühajüri. Ilmneb ka linna- ja maarahva vastandus. Linnainimene on linnajuulus ning maalt pärit inimene maamats. (Mäearu 2002: 3031) Ameti järgi nimetamine Eesnimelisi isikunimetusi on antud ka mitmetele ametimeestele ja -naistele. Mehenimedega on olemas karvajaagup 'harjusk', hulljaan 'noorsõdur', joodijüri 'arst või velsker', pillijüri 'pillimees', pindejüri 'lihtsõdur', tindijüri 'kantseleiametnik', torujüri 'torulukksepp', õlijüri 'autolukksepp', aabitsajüts või koolijüts 'õpilane', karjakusti 'karjapoiss', metallikusti 'metallikoguja', prügikastikusti 'prügisorija', möldermats või möldrimats 'mölder', mereniglas 'tuuker', saepurusass 'puusepp', sõdursass 'sõdur'. Naisenimedega on tehtud taldrikuklaara 'teenijatüdruk', köögikata või köögikati 'kokk või köögitüdruk', lehmaliisu 'karjatüdruk', karvamari 'juuksur', kastorkamari 'meditsiiniõde', passijatriinu
Proua Rieux Rieuxi ema, armastas kududa, hoolitsev Merciern Näriliste hävitamise keskuse juhataja, Hispaanlasest V ana, astmahaige, kortsulise näoga, karm, patsient Isa Paneloux Haritud, võitlevjavaimuga jesuiit, teda hinnati linnas kõrgelt, õmmargused prillid, keskmist kasvu, õlakas, suurte kätega, punetavad põsed, prillid, tugev kirglik hääl, lühikesed käed Joseph Grand Kantseleiametnik, umbes viiekümneaastane, heledate vurrudega, kühmus, kitsad õlad, kõhetu, oskab ladina keelt, käinud lütseumis, linnavalitsuse ametnik, vastutuleliku iseloomuga, pärines Montelimarist, pikk ja kõhn, lotendavate riietega, alumised hambad olid enamjaolt alles, ülemised aga ära, naeratus kergitas tema ülemist huult, seminaristi kõnnak, keldri-ja suitsulehaga,
välja üldise vaimustuse. Veelgi suurem oli poisi menu teisel kontserdil 1823. a. aprillis. 1823.aasta lõpul seisis Adam Liszt oma geniaalse pojaga Pariisi Konservatooriumi direktori helilooja Luigi Cherubini ukse taga. Sellest kirjutas hiljem Liszt:"Parajasti lõi kell kümme. Vaevalt jõudsin läbida hoone peasissekäigu, kui mind haaras sügav aukartus. /.../ Viimaks peale veerandtunnilist ootamist avas kantseleiametnik direktori kabineti ukse ja andis märku sisenemiseks./.../ õnneks ei kestnud piinad kaua. Meid juba hoiatati, et minu vastuvõtmist konservatooriumi võidakse takistada. Siiani polnud me teadlikud seadusest, mis keelas välismaalastel õppida selles õppeasutuses Cherubini ütles meile seda esimesena. See oli kui kõue löök. Värisesin kõigest kehast...kõik näis mulle kadunud olevat. Minu ahastusel ja kahetsusel polnud lõppu. Asjata püüdis isa mind lohutada
annaabi.ee 
