ning saagi iha vastu.“ (Kivisikk, 1993, lk. 39) Organisatsiooni esimesed kulud kaeti „Popolo d’Italia“ ressurssidest. Moodustati keskkomitee, kes pidi juhtima kogu liikumist. Neil aegadel kirjutas Mussolini iga päev „Popolo d’Italias“ sõjakaaslaste piinarikast tuleristimisest, vabatahtlikute leegitsevast isamaa- armastusest, ühtsuse vajadusest, armetust valitsusest, kes ei suuda mõista „isamaalise kangelasmeele suurust ja ilu“. Mussolini hakkas kasutama „Popolo d’Italia“ kohalikke kirjasaatjaid fašistide arvu suurendamiseks ja nende organiseerimiseks liikumise ümber. Liikumine arenes. Mida rohkem see edenes, seda enam hakkas kodanlus liikumise vastu huvi tundma. Poliitikud, kes tähelepanelikult jälgisid Mussolini edusamme, pidasid plaane, kuidas liikumist kapitali huvides ära kasutada, selle tee nad leidsid, see oli raha. Nagu iga liikumine, vajas ka Mussolini liikumine raha
kes ässitavate intriigidega on sõja valla päästnud, ja inimestele, kes ahnuses, rumaluses või põikpäisuses seda omakorda õhutanud. Ajastu tõekspidamised kehastuvad eepose kangelastes, kes jõu, ilu, kangelasmeele ja traagikaga, aga samuti oma inimlike nõrkustega köidavad ka meieaegset lugejat. Eeposes sekkuvad inimeste võitlusse aktiivselt jumalad. Neid ei näidata eepostes püha müstilises valguses, vaid päris inimlähedastena ja sageli ekslikenagi. Nad meenutavad rohkem võimu pärast tülitsevaid ülikuid kui jumalaid. Ometi on neil mõnikord täita ka jumalik osa –
annaabi.ee 
