on igav, paks ja mõttetu teos. Nüüd, kui ma ise selle teose olen läbi lugenud, ei ole see enam jube raamat, millest mu sõbrad rääkisid. Pean ütlema, et minule meeldis see teos. Seda just teose lihtsuse ja puhtsüdamlikkuse pärast. Väga tõetruult on lugejateni toodud, kuidas Andres ja Krõõt kolivad Vargamäele elama ja ennast seal üles töötavad. Lisaks teost on vürtsitatud eestlasliku kanguse ja kangekaelsusega. Kaks naabrit Andres ja Pearu tahtsid olla teineteisest paremad, rikkamad, kavalamad ning tahtsid üksteisele kohta kätte näidata. ,,Aga äkki astus Andres Pearu juurde, pani oma suu tema kõrva äärde, käe ette varjuks, et teised midagi ei kuuleks, ja sosistas nõnda midagi. Pearu polnud sugugi ette valmistatud, et ta nii ruttu Andrese saladuse teada saab. Aga niipea kui ta selle oli kuulnud karjus ta: ,,Sa pidid ju kõvasti, et kõik kuulevad!" [] ,,Pearu on sees
Maia küll püüdis, aga mitte enda, vaid poisi pärast ja sellega tappis ta enda ande. Aarne ei leidnud lõpuks enam Maias midagi, sest tüdruku ainus initsiatiiv oli poiss, tal olid kõik võimalused olemas, aga ta nägi ainult Aarnet. 3.Lõppude lõpuks ei suutnud Ida talle nende aastate jooksul midagi õpetada, või siis Aarne ei suutnud tarkussõnu vastu võtta, omastada. Ehk siis Ida jättis noormehe tahtmatult rikutuks. Ja Aarne rikkus end ise oma kangekaelsusega ära. Selle lausega ta süüdistab tegelikult ennast, mitte Idat, kuigi ega ka Ida kõige paremate lahendustega alati välja ei tulnud. 4.Nõukogude aja piirid nägid ette, et õpilane on korrektne ja viisakas, ei käi tüdrukutega "väljas musitamas", ei õpi kahtedele, käib kodus nagu kord ja kohus jmt. Aarne oli juba aga nn uuest põlvkonnast ja eiras oma nõudlikku tädi ja reegleid, näitamaks, et tema saab ka teisiti (Sai ja ei saanud ka, pidi siiski õppima hakkama) 5
laps saada. Mulle tundus, et Andresele oli maa isegi kallim kui ta oma perekond, sest sellega ta käitus hästi ja hoolitsevalt, kuid pere sundis raskele tööle ja karmile elule, kui tema tahtmist ei täidetud järgnes sellele peks, millest ma jäeldun, et ta hakkas juba Pearult eeskuju võtma kui too purjuspeaga oma naist ja lapsi tümitas, mis on, aga väga kurb. Arvan, et Andres oma kangekaelsusega ja tähelepanematusega tõmbaski perele vee peale, sest ta ei võtnud Krõõta juba alguses kuudla, et naabrimehega tuleb elada rahus ja ei arvestanud ka naise töövõimetega, mis põhjustaski naise surma, millele järgnes elu allamäge laskmine. Ka Pearu elu polnud meelakkumine, sest polnud ju kerge mitme eest ,,rehnutti" pidada ja Andresele pidevalt uusi vingerpusse välja mõelda. Mulle tundus, et see tegelane
Samal moel - mis takistab Kurja kohta väitmast, et sel on midagi puudu ning ühtlasi midagi ülearu? Taolises vaimus jätkus nii Jungi kui White diskussioon pikki aastaid ning viis peale mitmeid kordi aset leidnud päevikestvaid sõbralikke keskustelusid Jungi juures Bollingeni tornis välja igati loogilise tulemuseni - konfliktini, mis kuni lõpuni päriselt ei lahenenud. Tundub, et küsimus ei ole enam argumentide piisavuses, vaid mõlemad osapooled ,,nakatavad" üksteist kangekaelsusega, mis teeb järeleandmise või kompromissi võimatuks. Jung ei soovi mingil juhul taganeda oma hereetilisest teoloogiast ning White ei soovi loobuda tomistlikust mõttetraditsioonist, kus ta on üles kasvanud. Teoses ,,Aion", kus Jung käsitleb hea ja kurja küsimust kõige põhjalikumalt, ei saa ta loobuda ,,torkest" White suunas. ,,Mu õpetatud sõber Victor White arvab oma ,,Dominiiklaste õpetuses", et ta on leidnud minus manilusele omaseid jooni
üsipäni kivipõandal toitu võma, kuna teised lauas istusid; pea seati see võ teine nunn tema juurde, kes talle päval ega ö ol rahu ei andnud, teda ütepuhku manitses, temale sada korda üt ja sedasama palvet ette luges; pea jäti teda jäle näalate kaupa ainuüsi ja keelati kõgile ara temaga sõa rä akimast. Ainult abtiss küis igal laupäva õtul: «Kas üled?» -- ja Agnes kostis iga pii-namise-näala lõul muutmata kangekaelsusega: «Ei!» Vihale ärltatud abtiss ei väinud uusi nuhtlus! väja mõlemast. Ta laskis Agnese ö oseks 402 kirikusse kinni panna, sundis teda päast jumalateenistust trepi ette, kust nunnad ües läsid, kummuli heitma ja teisi tema kehast üe kõdima! laskis ta kenad juuksed maha lõgata ja patukahetseja kuue talle selga tõmata, teda viimaks kitsasse ja pimedasse kongi vangi panna, kus ta kui raske kurjategija kivipõandal põu peal pidi ipagama ja kolmel päval näalas vee ja
Upitage ta tagasi oma apelsinivärvi hobuse selga ja saatke ta minema!» «Mitte enne, kui olen su tapnud, argpüks!» hüüdis d'Artagnan, kaitses ennast nii hästi kui suutis ega taganenud 14 mitte sammugi kolme vaenlase ees, kes teda materdasid. «Hoopleb nagu gaskoonlane kunagi,» pomises aadlik. «Jumala eest, need gaskoonlased on täiesti parandamatud! Jätkake siis tantsu, kuna ta seda tingimata soovib. Kui ta ära väsib, küll ta siis ise ütleb.» Kuid tundmatu ei teadnud, mis liiki kangekaelsusega tal on tegemist: d'Artagnan ei olnud mees, kes võiks iialgi armu paluda. Nii jätkus võitlus veel mõned hetked. Lõpuks, olles täiesti kurnatud, laskis d'Artagnan kukkuda mõõgal, mille kepihoop oli pooleks murdnud. Teine hoop tabas teda otsaette ja paiskas ta ühtaegu täiesti verisena ja peaaegu meelemärkusetult maha. Just sel hetke! joosti igalt poolt sündmuspaigale kokku. Kartes skandaali, viis peremehes haavatu teenrite abiga kööki, kus tema eest natuke hoolitseti. 15
annaabi.ee 
