Poiste kiri Kantorekile Lugupeetud õpetaja Kontarek! Sõja eel rääkisite meile uhkelt milline au on sõjaväevs teenida ja oma riigi, oma isamaa eest võidelda ning teistele Saksamaa õilsaid tõekspidamisi jagada. Te küsiste melit: ,,Kas tulete kaasa ,kamraadid ?".Te kutsusite meid kuid ise jäite tulemata.Teie nimetasite meid kamraadideks, kuid seda me Teie jaoks ei ole, sest Teie end kirja ei pannud, Teie ei tulnud meiega eesliinile ega näe selle jubedusi. Te ütlesite, et just meie olemegi raudne noorsugu.Ma pean Teile teatma, et see ei ole nii.Te olite meie klassijuhataja, Teie juhendasite ning õpetasite meid. Te oleks pidanud olema vahendaja ja juhendaja astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste ja progressi maailma, tuleviku maailma. Te olite meile autoriteet, me uskusime Teid, kuid me ei tunne
Tulutult. Vanadel fotodel, mis peaksid Mikule meenutama tema kuulsaima õpilase oisipõlveaastaid, on tulevane olümpiavõitja ikka ja jälle teiste taga varjus. Esimese korruse klassiruumiski istus ta aknapoolses reas eelviimases pingis. Ainus, millega ta oma tollasele klassijuhatajale silma paistis, oli hea ujumisoskus. Kätt ta vastamiseks igatahes tõstma ei kippunud.«Ta oli väga vaikne ja tagasihoidlik,» meenutab Mikk, kes valiti tänavu Pärnu linna aasta õpetajaks. Kuid kamraadideks olid Veerpalul erksad poisid. Ehk koguni elumehed. Sellised, kes suitsetamisega klassijuhatajale sisse kukkusid. Veerpalu mitte. «Ju ei suutnud sõbrad talle nii palju mõju avaldada, et Andrus nendega kõike kaasa teeks,» järeldab Mikk. Olles lapanud vanu klassipäevikuid, langetab Mikk Veerpalu kohta kokkuvõtva hinnangu: «Tavaline koolipoiss. Ega ta väga korralik ei olnud. Käitumine oli ju rahuldav.» Vana pildialbumit sirvides meenub Mikule suusavõistlus kooli staadionil, kus 7.
annaabi.ee 
