-ksüleemikimpe üle kuue (üheidulehelistel taimedel). Juure sekundaarne ehitus: *Esineb paljasseemne ja kaheiduleheliste õistaimede juures *Põhjustab juurte jämenemist Sekundaarse ehitusega juures on kambiumi tegevuse tulemusena moodustunud teisksüleem ja -floeem. Kaheidulehelistel taimedel tekib kambium floeemi ja ksüleemi vahele. Niinekimpudest seespool asuv kambium funktsioneerib alguses aktiivsemalt ning seeläbi muutub laineline kambiumikiht peagi ümaraks ja juure teiskasv toimub edaspidi ühtlaselt (joonis). Peritsüklist kujuneb fellogeen, mis väljapoole moodustab felleemi. Peridermi tekkimise tõttu katkeb ainevahetus esikoore ja kesksilindri vahel; esikoor sureb ning irdub. Teiskoore moodustavad koed, mida kambium toodab väljapoole: floeem, teiskoore põhikude koos peridermiga (joonis). Üheidulehelistel taimedel teiskasv puudub, nende juured võivad aga puituda ja sel teel väga tugevateks muutuda
Lühivõrsed kinnituvad pikkvõrsetele ,nad on lühikesed ja piiramatud kasvuga .Okkad kinnituvad kimbuma või üksikult lühivõrsete tippu. Okaspuude tugevasti puitunud vart nimetatakse tüveks. Selle keskosas on väike säsiosa ,mille moodustavad õhukeseseinalised põhikoerakud. Säsist väljapoole jääb ulatuslik puiduosa ehk ksüleem.Säsist lähtuvad läbi puiduosa kulgevad säsikiired. Nende kaudu toimub ainete horisontaalsuunaline liikumine. Puiduosa ümbritseb kambiumikiht. Kaumbiumirakkude paljunemisega kaasneb tüve jämeduskasv. Tüve katab väljaspoolt koor. Koore moodustavad õhuke niineosa ehk floeem , peritsükkel ja kork.Koores ,puidus ja ka okstes on enamasti vaigukäike. Leht Okaspuude lehed on väikesed, ilma rootsuta nõeljad või soomusjad okkad. Okkaid katab tugevalt paksenenud rakukestadega kattekude (epiderm), milles paiknevad ridadena õhulõhed. Selle all on tugi- ja põhikoerakud, mis takistavad liigset vee aurumist
läbimõõduga trahheiididest protoksüleemi (ksüleemikiirte tippudes) ja suurtest astrik-, võrk- ja poortrahheedest koosnevat metaksüleemi. Floeemikimbud asuvad vaheldumisi ksüleemikiirtega. 4.2. Juure teiskasv Sekundaarse ehitusega juures on kambiumi tegevuse tulemusena moodustunud teisksüleem ja -floeem. Kaheidulehelistel taimedel tekib kambium floeemi ja ksüleemi vahele. Niinekimpudest seespool asuv kambium funktsioneerib alguses aktiivsemalt ning seeläbi muutub laineline kambiumikiht peagi ümaraks ja juure teiskasv toimub edaspidi ühtlaselt (joonis). Peritsüklist kujuneb fellogeen, mis väljapoole moodustab felleemi. Peridermi tekkimise tõttu katkeb ainevahetus esikoore ja kesksilindri vahel; esikoor sureb ning irdub. Teiskoore moodustavad koed, mida kambium toodab väljapoole: floeem, teiskoore põhikude koos peridermiga (joonis).
protolasmaga täidetud saaterakud. Niineosast võib veel leida niineparenhüümi ja puitunud rakukestadega niinekiude. Sõeltorude kiht, milles kulgeb laskuv vool, on üpris õhuke – saarel vaid 0,02 cm ning paplitel ja pajudel 0,08-0,1 cm. Puukoor koos niineosaga moodustab tavaliselt kuni 10% kogu tüve mahust. 3. Järgmiseks tüve kihiks on alg- e meristeemkoe aktiivsetest rakkudest koosnev ühe, harva mitme rakukihiga kambiumikiht, tänu mille tegevusele toimub puutüvede jämeduskasv e teiskasv. Kambiumirakud on õhukeseseinalised, suuretuumalised, protoplasmaga täidetud rakud, mis vegetatsiooniperioodil korduvalt pooldudes toodavad endast sissepoole puiduosa rakke ja väljapoole niineosa rakke. Kambiumi ühtlase tegevuse tõttu pakseneb puutüvi ja oksad ühtlaselt. Kambiumirakud peavad ka endid juurde tootma puutüve jämenemisest ja pikkuskasvust tuleneva puutüve ja okste külgpindala suurenemise tõttu.
tõusmeid ning 1-2 aasta vanuseid seemikuid. Nõrga juurestiku ja raske lõimisega kasvukohtade tõttu kannatab külmakohrutuse all kõige enam harilik kuusk. Õhukestel muldadel (näit. loopealsed) võib esineda külmakohrutust peaaegu kõikidel puuliikidel. Varjutaluvaid õhukesekoorelisi liike (kuusk, nulg, pöök) võib kahjustada koore kuumapõletik, eriti kui raietega avatakse metsaserv päikesekiirgusele, mille mõjul temperatuur tüve pinnal tõuseb kõrgele. Koorealune kambiumikiht sureb, koor kuivab ja langeb maha. Hiljem hakkab puu küll vigastatud kohta kinni kasvatama, kuid tüvi jääb rikutuks, ka võib vigastatud koht kujuneda nakkuskoldeks seenhaigustele. Vigastuse tagajärjel nõrgenenud puid aga asustavad omakorda sekundaarsed kahjurid. METSA MÕJU ÕHU JA MULLA TEMPERATUURILE Puistu mõju päikesekiirgusele oleneb Päikese kõrgusest, aastaajast, puuvõrade liitusest, puuliigist ja puistu vanusest
kui raietega avatakse metsaserv päikesekiirgusele, olla kahjustused nooremates puistus (20-40 a.), mil soostumisprotsess kiireneb olulisel määral. mille mõjul puud intensiivse kasvu tõttu on 5.4 Mets ja atmosfäär temperatuur tüvel tõuseb kõrgele. Koorealune suhteliselt peenikese tüvega. 5.4.1 Atmosfääri tähtsus ja koostis kambiumikiht sureb, koor kuivab ja langeb maha. Olenevalt nõudlikkusest kasvukoha Metsa arengus on atmosfäär oluline ökoloogiline Hiljem hakkab puu küll vigastatud kohta kinni niiskustingimuste suhtes võib puittaimi jaotada: tegur. Atmosfäär koosneb peamiselt lämmastikust kasvatama, kuid tüvi jääb rikutuks. Vigastatud 1) hügrofüüdid - kasvavad märgadel, liigniisketel (78%) ja hapnikust (21%). Sealt saavad puud ka
mõnikord ka seemikud hukkuvad. Peale otsese kahjustuse võib kõrge temperatuur põhjustada põua ajal intensiivset auramist mullast, mille tulemusena taimed närbuvad. Varjutaluvaid õhukesekoorelisi liike (kuusk, nulg, pöök) võib kahjustada koore kuumapõletik, eriti kui raietega avatakse metsaserv päikesekiirgusele, mille mõjul temperatuur tüve pinnal tõuseb kõrgele. Koorealune kambiumikiht sureb, koor kuivab ja langeb maha. Hiljem hakkab puu küll vigastatud kohta kinni kasvatama, kuid tüvi jääb rikutuks, ka võib vigastatud koht kujuneda nakkuskoldeks seenhaigustele. Vigastuse tagajärjel nõrgenenud puid aga asustavad omakorda sekundaarsed kahjurid. Metsa mõju õhu ja mulla temperatuurile Puistu oma võrastikuga takistab ühelt poolt päikesekiirguse jõudmist maapinnale, teiselt poolt ka
annaabi.ee 
