toimusid muudatused nii valmistamistehnoloogias kui ka paberimassiks kasutatava toormaterjali osas. Juba eestikeelsest terminist (püti- ehk kaltsupaber, ingl. ragpaper, sks. Lumpenpapier) on näha, et põhiliseks tooraineks olid kaltsud. Kuna enamik riideid valmistati tol ajal linasest materjalist, oli taoline tooraine odav ning seda leidus praktiliselt kõikjal. Tõsi, Euroopas kasutati toormaterjalina ka puuvilla, kuid sellest valmistatud paberi omadused olid märksa halvemad kui linasel kaltsupaberil. Katsetati ka villaste ja siidikaltsudega, see aga vähendas veelgi paberi kvaliteeti ning taolisest massist sai teha vaid pakkepaberit. Lisaks linale katsetati ka teiste taimedega (kanep, nõges, vesikasvud jne). Kanepist näiteks saab väga vastupidava paberi, kuid trükkimiseks on see kõlbmatu. Esimest paberi valmistamise töökoda Saksamaal mainitakse kirjalikult 1390.a. Peamiseks tooraineks olid puuvillase ja linase riide kaltsud
puuvill, bambus, dzuut, rotang, ramjee. 3. missugune toormaterjal leidis Euroopas paberi valmistamisel algselt kasutamist mis iseloomustab sellest valmistatud paberit Euroopas oli esialgu paberivalmistamise toorainena kasutusel kalts ja mingil määral ka tekstiili töötlemise jäägid. See tooraine oli odav ja kõikjal leiduv, kulusid ja lagunesid ju linast valmistatud rõivad kandmisel. Kaltsupaberil on iseloomulik hallikas värvus ja see on suhteliselt paks ning ebaühtlane. Rebides või murdes tundub see sitke ja mõnikord on pealispinnal märgata ka väikesi tekstiilikiudusid. 4. millisest toormaterjalist valmistatakse tänapäeval paberit missuguste omadustega sellest valmistatud paber on Alates 19. sajandi teisest poolest on paberi põhiliseks tooraineks puidumass. Puitmassi lisamine muudab paberi tunduvalt odavamaks, aga samal ajal ka omadustelt märksa halvemaks
vesi välja suruti. Kirjapaber liimisatati enne kuivamist loomse liimi želatiiniga, mis võeti kasutusele 1380. aastatel. Euroopas võeti kaltsupaber kasutusele kirjutusmaterjalina 12. sajandil, asendades seni kasutusel olnud pärgamenti. Kuna tooraineks kasutatavad riideid olid enamuses valmistatud linasest materjalist, oli tooraine odav ja seda leidus praktiliselt kõikjal. Euroopas kasutati toormaterjalina ka puuvilla, millest paberi omadused olid halvemad kui linasel kaltsupaberil. Veelgi halvem oli siidi ja villaste kaltsudega valmistatud paberi kvaliteet, see paber sobis ainult pakkepaberiks. Suure veekulu tõttu ehitati paberiveskid veerohkete jõgede kallastele. Eesti esimesed paberiveskid olid Emajõe, Võhandu ja Härjapea jõe ääres. Umbes 1680. aastal leiutati Hollandis paberikiudaine jahvatamiseks hollander, mis kiirendas paberi tootmise protsessi ja vähendas toorainete kulu. 19.sajandil kujunes välja moodne
annaabi.ee 
