Potentsiomeetriline tiitrimine
j.t.)
Teooria:
Potentsiomeetrilise tiitrimise aluseks on indikaatorelektroodi potentsiaali järsk muutus tiitrimise
ekvivalentpunktis.
Mõõdetakse indikaatorelektroodi potentsiaali muut võrdluselektroodi suhtes, tiitrides nõrga hapet
tugeva alusega. Indikaatorelektroodi (klaaselektrood) näit sõltub teatud (vesinik) ioonide
kontsentratsioonidest lahuses, võrdluselektroodi (kalomelktrood) näit aga ei sõltu. Asetades
klasselektroodi vesinikioone sisaldavasse lahusesse, tekib H+ ja Me+ vahel ioonivahetusprotsess
klaasmuna sisemise ja väliskahuste vahel. Kuna võrdluselektroodiga seotud potentsiaalid on
konstantsed võib klaaselektroodi potentsiaali mõjutava tegurina arvestada uuritavas lahuses
esinevate H+ ja Me+- ioonide aktiivsusi.
See meetod on kasutatav tumedate ja mitteläbipaistvate lahusete uurimiseks, kus
indikaatormeetod ei ole rakendatav