XVIII sajandi kirjandus: LUULE
Šotlane James Thomson (1700–1748) tõi oma loominguga luule vaatevälja looduse
(poeem „Aastaajad”). Thomsoni luuletusest „Valitse, Britannia” (1740) sai hiljem
Suurbritannia riigihümn.
Sentimentaalset suunda laiendas nn kalmistuluule, mille peateema oli mõtisklemine
elu kaduvuse üle, siinpoolse ja hauataguse vahekord, inimese hingelis-religioosne
kogemus (nt Edward Young, filosoofiline poeem „Öömõtteid”, Thomas Gray luuletus
„Külakalmistul kirjutatud eleegia”). Kalmistupoeedid kujutasid kannatusi,
surmaängistust, igatsust jumala järele, idealiseerisid puhast ja looduspärast maaelu.
18. saj 2. pool algas muistse rahvaluule taasavastamisega. Šotlase James
MACPHERSONile (1736–1796) tõi kuulsuse 1760. a ilmunud lüürilise proosa
1
satiiriline – pilkeline, isikute või ühiskonna pahesid naeruvääristav;
2
groteskne – veider, kentsakas, pentsik; kummaline, tõelisust naeruväärsuseni moonutav;
3