kuvand. Idee, et toote kaubamärk kannab endas teatud väärtust, mida tuleb kaitsta, põhjendab püüdu vältida negatiivse informatsiooni tekkimist. Üks ränk vahejuhtum võib põhjustada tähelepanuväärset kahju reputatsioonile, mida üldiselt nähti positiivsena. Negatiivsusefekti teoreetilised lähenemisviisid Omistamisteoreetikud viitavad sellele, et inimesest teatud aspekti teadasaamine loob põhja teiste isikuomaduste kallutamisele. Kanouse ja Hanson (1977) väitsid, et irooniliselt on antud efekti põhjustajaks positiivne eelarvamus. Inimesed näevad teisi indiviide, k.a. avaliku elu tegelasi, üldiselt positiivses valguses ning seetõttu ootavad, et nood vastavalt käituksid. Kui üldsusele saab teatavaks mõne riigitegelase ebakohane käitumine, torkab antud informatsioon üldiselt positiivse teabe taustal silma. Indiviidi kohta negatiivse informatsiooni teadasaamine suurendab
efektiivsusega eesmärgi saavutamisel. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. Vahendi vajalikkuse hindamisel tuleb kindlasti eristada vahistamise aluseid. KrMS § 130 lõige 2 toob välja kaks vahistamise alust: kriminaalmenetlusest kõrvale hoidumine ja oht, et isik paneb jätkuvalt toime kuritegusid. Kuritegudeks on karistusseadustiku mõttes ka õigusemõistmise takistamisele või kallutamisele suunatud süüteod. Seega on põhimõtteliselt olemas kolm põhjust, miks isikult enne kohtuotsuse jõustumist vabadus võetakse. Selleks, et ära hoida isiku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine pole kindlasti oluline teda ööpäev läbi hoida lukustatud kambris, piisab ka sellest kui isik asub kinnisel vangla territooriumil, kust lahkumine on takistatud vanglateenistuse järelevalve abil. Seega võiks isikule võimaldada
hästi ühe kunagise Kongressi liikme ütlus "Kui üks lobist annab mulle väärat või eksitavat informatsiooni, siis on see kõik ma ei kohtu temaga enam kunagi". (Patterson, 2013, p. 232; G. C. Edwards et.al., 2014, p. 341) Kongressi mõjutamise kõrval on äärmiselt oluline ka lobitöö täidesaatvas võimuharus. Osa sellest sisemise lobitöö alla kuuluvast tegevusest on suunatud otseselt presidendi ja tema administratsiooni arvamuste kallutamisele, kuid võttes arvesse, et president on pea alati vähem kättesaadav kui nt valitsusasutuste juhtivametnikud, siis on just viimased lobistide peamiseks märklauaks. Tuleb mainida, et huvigruppide mõju on tavaliselt tugevaim nn. reguleerivateks valitsusasutustes, mis jälgivad riigi ärisektorit. Näiteks võib välja tuua olukorra, kus ravimitootjate huvigrupid edastavad enamiku teaduslikest tõenditest, mille
annaabi.ee 
