Samas on see ka oma laia ja suure publiku tõttu hea võimalus juhtida tähelepanu nii ajaloole, arutleda tulevikust kui ka viidata päevapoliitika kitsaskohtadele. Kuigi sellise laiahaardelise võimalustega kõne koostamiseks võib sisu leida üsna hõlpsalt ja ei tohiks probleeme tekkida, leidmaks seda, mida öelda, on palju raskem ülesanne panna sisu tasakaalu ning esitada see maitsekalt. Püüan käesoleva kirjutisega analüüsida, kuidas Kersti Kaljulaiu kõne seekord õnnestus. Ettekanne algab äramärkimisega, mille puhul üldse kokku on tuldud ja mis minevikus toimus. Üsna pea seotakse minevik ja praegune poliitiline olukord ning “antakse tuld”. Kõigepealt antakse kogupauk sotside pihta ning jätkatakse konservatiivide tampimisega, jäädes siiski viisakaks. See on strateegiliselt hea käik kritiseerimaks tänaseid poliitika- ja arvamusekujundaid, jäädes samal ajal presidendi institutsioonile omapäraselt erapooletuks
Eesti on parlamentaarne vabariik. Eestis rahvas presidenti otse ei vali. Meil valib presidendi 5 aastaks Riigikogu (kaudsed valimised). Kui parlament ei suuda presidenti valida, valib presidendi seaduse järgi kokku kutsutud valimiskogu. Kui ka valimiskogu ei suuda presidenti ära valida, teeb seda teisel korral meie parlament. Nii juhtuski 2016. aastal, mil meie parlament (Riigikogu) valis presidendiks Kersti Kaljulaiu. Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid ja Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas Parlamentaarses vabariigis (ka Eestis) juhib riiki peaminister. President aga esindab ja nõustab riiki. Ta kinnitab ka parlamendis vastu võetud seadused või saadab seaduse teistkordseks läbivaatamiseks parlamenti tagasi või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega täidab Eesti Vabariigis president mõnes mõttes ka parlamendi
annaabi.ee 
