"kaljukitseks" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Kummalgi suurel, kõrgel, ähvardaval, ohtlikul hiigla-kaksiktornil, mille välist külge mööda teda sageli nähti üles ronivat nagu sisalikku, kes mööda järsku müüri üles roomab, polnud tema jaoks midagi peadpööritavat, hirmuäratavat ega vapustavat. Nähes, kuidas nad ta käte all nii vagusad on, nii hõlpsad ülesronimiseks, võis arvata, et ta on nad taltsaks teinud. Ronides, hüpates ja kareldes hiiglakatedraali kuristikkude kohal, muutus 8 1 ta ise ahviks või kaljukitseks, meenutades Kalaabria lapsi, kes enne kõndima minekut juba ujuvad ja juba üsna tillukestena merega mängivad. Muide, kiriku järele ei kujunenud mitte üksnes ta keha, vaid ka ta vaim. Milline oli siis Quasimodo hing? Millise laadi ta oli omandanud, mis vormi võtnud selles suletud kestas, selle metsiku eluviisi juures? Seda oleks raske määratleda. Quasimodo oli sündinud küürakas, ühesilmaline, lombakas. Suure vaeva ja suure kannatusega oli Claude Frollo teda siiski kõnelema õpetanud