mõistusevastaselt vaikib." Sellest absurdsusest tuleb kui esmasest teadvusest ja eeldusest kinnipidada. Selle järeldusena pole mõtet mitte mingisugusel metafüüsilisel maailma mõttel. Meil pole põhjust mitte midagi sealpoolset loota. Antu tuleb ammendada. Inimese saatuseks on maailmas, millel puudub mõte ja Jumal, kannatused enda peale võtta. Absurdsuse kangelane on Sisyphos. Jumalad andsid talle karistuseks mitte kunagi teostatava ülesande. Aga sellel hetkel, kui ta teadlikult oma kaljukamaka juurde tagasipöördub, et oma piina uuesti alustada on ta oma saatusest siiski üle. ,,Ei ole saatust, mis poleks põlgusega ületatav... Ta teeb saatusest endale inimliku võimaluse, mis inimeste endi vahel tuleb korraldada." Kuna väljaspool inimest ja maailma ei saa olla midagi absurdsemat, jääb püsima väärtus, mida absurdne ei saa eitada, ilma et ta iseennast kaotaks, see on elu ise. Inimese põhiliseks hoiakuks on seega astumine
kaljurahnu eest ja ootas siis, et mõni põgenikest kinni nabida. Odysseus ja tema mehed peitsid end aga lammaste kõhtude alla. Saabus koit ja lambad tahtsid välja. Kükloop katsus aga kõik lambad järele, et keegi meestest neil seljas ei istuks, kuid lammaste kõhualuseid P ei katsunud. Odysseus ja tema mehed põgenesid ja tormasid laeva pardale. Odysseus hüüdis veel midagi laevalt kükloobile, mis viimasele väga hinge läksid. Ta rebis lahti suure kaljukamaka ja virutas sellega laeva suunas. Odysseus ja tema mehed said ikkagi põgenema. Kükloop jäi pimedana kaldale konutama. 2. P'd ei kujutata üldse hirmuäratava ega halvana, kuna ta on armunud merenümfi Galateiasse. Selleks ajaks oli P juba oma silma tagasi saanud ja elas Sitsiilias. P aga teadis, et tema armastus on lootusetu ja et Galateia ei taha teda kunagi. Galateia muutus lahkemaks, kuid P ei saanud teda siiski endale
annaabi.ee 
