alata juba umbes 1000 eKr, sest vanaaja meresõitjad võisid seal käia kaneeli ja nelki otsimas. Suulise pärimuse järgi olevat kuningas Saalomon (malagassi keeles Rasoleiman) lasknud Madagaskarilt kulda otsida. Nii kaugest ajast siiski arheoloogilisi leide ei ole. Arheoloogid arvavad, et inimesed saabusid Madagaskari saarele 3.5. saj. või umbes 700. Selle kohta on vähe teada. Madagaskari esmaasukad olid arheoloogide arvates Kagu- Aasiast, tõenäoliselt Kalimantanilt või Sulawesi lõunaosast pärit protomalailastest (arvatavasti Lõuna-Hiina juurtega) meresõitjad, kes saabusid katamaraanidel. Need algmalagassid, kes nähtavasti otsisid uusi asualasid, asustasid saare suure austroneesia ekspansiooni käigus. Tõendeid indoneeslaste jõudmisest Aafrika mandri idarannikule ei ole leitud. Paistab, et Madagaskari esmaasukad tulid üle India ookeani otse Indoneesias, sooritades 5000 km pikkuse merereisi, usaldades end tuule ja hoovuse hoolde. Võib ka olla,
Selle protsessi käigus vabaneb ka hapnik. Viimastel aastasadadel on süsinikuringe tasakaalust välja viidud, kuna süsihappegaasi hulk õhus on tõusnud 0,028% kuni 0,385% tänu fossiilsete kütuste põletamisele ja ulatuslikule metsade raiumisele. Süsihappegaas tekitab kasvuhooneefekti, lastes küll päikesekiirgusena tulevat soojust atmosfäärist sisse, kuid mitte enam välja. See viib üleüldise kliimasoojenemiseni. Niisiis võttes Kalimantanilt ja mujalt maha vihmametsi, hävitame me neid, kes suudaksid vähendada õhus olevat süsihappegaasi hulka. Peale selle on probleemiks ka asjaolu, et metsaalasid põletatakse istanduteks muutmiseks. Nii eraldatakse atmosfääri veel rohkem süsihappegaasi. Eriti mõjuatab see süsinikurikkal pinnasel kasvavaid turbaraba metsi, sest lisaks hiiglaslikele süsiniku varudele mis seal on, on neid ka väga raske kustutada ja võivad turba sügavamates osades mitmeid kuid põleda
annaabi.ee 
