Töös määratakse soola integraalne lahustumissoojus vees. Kasutatava adiabaatilise kalorimeetri soojusmahtuvus arvutatakse. Töö käik 1. Kuna antud sool lahustumisel neelab soojust, siis tõstsin kalorimeetrisse valatava vee temperatuuri 0,5 1 kraadi võrra toatemperatuurist kõrgemaks. 2. Seadsin töökorda Beckmanni termomeetri, mille elavhõbeda nivoo pidi olema katse algul skaala ülaosas. Seega pidi termomeetri kaliibrimiseks kasutatava vee temperatuur olema 3 kraadi kõrgem kui toatemperatuur. 3. Beckmanni termomeetri kaliibrimiseks ühendasin elavhõbedasambad ülemises ja alumises reservuaaris ning asetasin termomeetri sobivalt valitud temperatuuriga vette 20 minutiks. 4. Jälgisin, et seismise ajal vee temperatuur ei muutuks. 5. Seejärel võtsin termomeetri veest ja katkestasin elavhõbedasammas kapillaari ning tagareservuaari ühenduskohas
Termomeetri temperatuuri 0,5 -1 kraadi võrra lugemisel kasutatakse luupi. Algperioodil toatemperatuurist kõrgemaks. Seatakse jälgitakse temperatuuri 10 minuti vältel. töökorda Beckmanni termomeeter, mille Üheteistkümnendal minutil purustatakse elavhõbeda nivoo peab katse algul olema ampull. Temperatuuri siis ei fikseerita, küll skaala ülaosas. Selleks peab termomeetri aga aega, mida loetakse katkematult katse kaliibrimiseks kasutatava vee temperatuur algusest. Kaheteistkümnendal ja olema ~2 kraadi kõrgem vee järgnevatel minutitel jälgitakse jälle temperatuurist katse algul, seega ~3 kraadi temperatuuri muutumist. Peaperioodis ei kõrgem kui toatemperatuur. ole võimalik temperatuuri tema kiire Beckmanni termomeetri kaliibrimiseks muutumise tõttu jälgida niisma suure
polüetüleennõust 3, segurist 4, ampullist 5, klaaspulgast 6, Beckmanni termomeetrist 7 ja luubist. Aja mõõtmiseks kasutatakse stopperit KATSE KÄIK Kui sool lahustumisel neelab soojust, tõstetakse kalorimeetrisse valatava vee temperatuuri 0,5 -1 kraadi võrra toatemperatuurist kõrgemaks. Seatakse töökorda Beckmanni termomeeter, mille elavhõbeda nivoo peab katse algul olema skaala ülaosas. Selleks peab termomeetri kaliibrimiseks kasutatava vee temperatuur olema ~2 kraadi kõrgem vee temperatuurist katse algul, seega ~3 kraadi kõrgem kui toatemperatuur. Beckmanni termomeetri kaliibrimiseks ühendatakse elavhõbedasambad ülemises ja alumises reservuaaris ning asetatakse termomeeter sobivalt valitud temperatuuriga vette ~20 minutiks. Jälgitakse, et seismise ajal vee temperatuur ei muutuks. Seejärel võetakse termomeeter veest ja katkestatakse elavhõbedasammas kapillaari ning tagavarareservuaari ühenduskohas
kindla koguse puhta KCl lahustumissoojuse alusel. Töökäik: Katse algul tehakse kvalitatiivselt kindlaks, kas uuritav sool lahustumisel neelab või eraldab soojust. Vastavalt sellele toimub Beckmanni termomeetri kaliibrimine ja kalorimeetrisse valatud vee temperatuuri valik. Antud katses uuritav sool neelab soojust. Seejärel seatakse töökorda Beckmanni termomeeter, toatemperatuur oli 24 C0, seega termomeetri kaliibrimiseks kasutatava vee temperatuur peab olema 27 C0. Seejärel kaalutakse tehnilistel kaaludel keeduklaas, klaaspulk, segur ja ampull tühjalt ning koos ainega. Ainet võetakse ca 6 g. Keeduklaasi valatakse toatemperatuuril destilleeritud vett, mille hulk on mõõdetud mensuuriga (400 ml). Kalorimeeter suletakse kaanega. Läbi kaane pannakse ampull, Beckmanni termomeeter (keskmine ava) ja segur. Ampulli asetatakse klaaspulk, mida kasutatakse ampulli purustamiseks.
soojusmahtuvus kas arvutatakse või täpsema töö korral määratakse kindla koguse puhta KCl lahustumissoojuse alusel. Töö käik: Kalibreerisin Beckmanni termomeetri teades, et lahustumisel sool neelab energiat. Seega, kuna sool lahustumisel neelas soojust, tõstsin kalorimeetrisse valatava vee temperatuuri 1 kraadi võrra toatemperatuurist kõrgemaks. Seadsin töökorda Beckmanni termomeeteri, mille elavhõbeda nivoo pidi katse algul olema skaala ülaosas. Selleks pidi termomeetri kaliibrimiseks kasutatava vee temperatuur olema umbes 2 kraadi kõrgem vee temperatuurist katse algul, seega umbes 3 kraadi kõrgem kui toatemperatuur. Termomeetri kalibreerimiseks hoidsin termomeetrit umbes 20 minutit toatemperatuurist veidi soojemasse vette. Seejärel, katkestasin elavhõbedasamba kapillaari ning tagavarareservuaari ühenduskohas, lüües ettevaatlikult termomeetri ülaosa vastu rannet. Kaalusin tehnilisel kaalul töövahendid ning ampulli ilma ning koos ainega. Seejärel võtsin
Ka neeldumisspektrite põhjal võib teha spektraalanalüüsi. Kvalitatiivse spektraalanalüüsi tegemiseks tuleb spektraalriist (monokromaator -2) enne kaliibrida, s.t. seada vastavusse monokromaatori trumli näit ja lainepikkus. Kaliibrimine peab toimuma tuntud spektriga kiirgusallika järgi, kusjuures ta peaks omama tugevaid kiirgusjooni kogu nähtava spektri ulatuses. Kõige paremini vastab nendele nõuetele elavhõbe, mida kasutame kaliibrimiseks ka käesolevas töös. Elavhõbeda spektri tugevamad jooned on kergesti äratuntavad: kollane kaksikjoon (dublett) ja 577,0 nm, roheline 546,1 nm ja sinine 435,8 nm. Edasi tekib algajal sageli raskusi, sest tabelites tavaliselt rohelisena märgitud joont 491,6 nm peetakse siniseks ja sinisena märgitud joont 435,8 nm violetseks. Seejuures jäävad tõelised violetsed jooned 407,8 ja 404,7 nm märkamata. 0,579= ja 577,0 nm, roheline 546,1 nm ja sinine 435,8 nm
kuivamine (juuksekarva lühenemine) kiiresti ja juuksekarva pikkuse järgi on võimalik otsustada õhu relatiivse niiskuse üle. Juushügromeetris on juuksekarv tõmmatud pingule kas raskuse või vedru abil ja viidud üle võlli. Karva pikenemisel või lühenemisel võll pöördub ja võlli külge paigutatud osuti liigub skaala ees. Eelnevalt kaliibritud skaalalt loetakse osuti asendi järgi õhu relatiivne niiskus. Juushügromeetri kaliibrimiseks rakendatakse üheaegselt tööle nii psühromeeter kui ka hügromeeter. Hügromeetri skaalat saab korrigeerida muutes juuksekarva pinget pingutuskruvi abil, mis asub tavaliselt juuksekarva fikseeriva riistaosa küljes. Psühromeetri ja hügromeetri näitude alusel koostatakse kaliibrimisgraafik (sidekõver) nii, et horisontaalteljel on hügromeetri ja verikaalteljel psühromeetriga määratud relatiivse niiskuse väärtused. 3. Töö käik.
annaabi.ee 
