taimede kasvu. Elutingimused jões muutuvad järvedega võrreldes sagedamini. Veetase jões on väga muutlik, koos selle tõusuga muutub ka voolu kiirus. Hõljumit on jões vähe, sest vool viib selle kaasa. Kõige mitmekesisem on vee-elustik seal, kus jõed on järvedega ühenduses. Taimestik Jõgede kallastel kasvav taimestik on üsna sarnane järvede kaldataimestikuga. Suurvett taluvaid taimeliike on seal aga enam. Mai algul, kui luhad on üle ujutatud, õitseb varsakabi. Tavalised puud jõgede ääres on pajud ja lepad. Nende juured kindlustavad jõe kallast. Sageli õõnestab jõgi puujuurte alla pikki käike, kus leiavad peidupaiga paljud veeloomad.
See toimib väga tõhusa hüübimisvastase ainena ehk antikoagulandina: hoiab vere vedela ning ühtlasi aitab hiljem kaani pugutaskutes konservandina verd säilitada. 1.2. Elupaik Apteegikaan kui kahepaikne. Apteegikaan elab nii vees kui ka maismaal. Vastupidi kitsamas mõistes kahepaiksetele veedab ta suurema osa ajast siiski vees ning suundub kuivale maale üksnes sigima. Apteegikaan on stenotoopne liik, kes eelistab mudase põhjaga, rohke vee- ja kaldataimestikuga väikesi magedaveelisi seisuveekogusid (väikejärved, tiigid, sooloigud jms.). Ta võib edukalt asustada ka mahajäetud karjääride tiike. Apteegikaan elab ka ajutistes, kuivavates seisuveekogudes. Ta talub vee väiksemat hapnikusisaldust kui enamik teisi meie kaaniliike. Tema elupaigad võivad paikneda nii põllumajandus- kui ka poollooduslikus ja looduslikus maastikus (metsad, niidud, sood). Kuna apteegikaan on parasiit, peab tema elupaikades kindlasti leiduma peremeesorganisme,
koondtulemus linnas ehk rohestruktuur. 2. Millised alad moodustavad tiheasula rohestruktuuri? Tiheasula rohestruktuuri ehk haljastu moodustavad: · tiheasulasse kiiluvad ja seda ümbritsevad põllu- ja metsamajandusalad, st lähemad 1-2 km raadiuses asuvad looduslikumad ja kultuuristatud maastikud tiheasula ümber; · suuremad ja väiksemad loodusalad tiheasulas, nt seisu- ja vooluveekogud koos ranna- või kaldataimestikuga, märgalad, linnametsad jmt; · üldkasutatavad avalikud või poolavalikud haljasalad, sh pargid, haljakud ehk skväärid, ühiskondlike asutuste ümber olevad haljasalad, sh enamus koolide- ja lasteaedade territooriumid, puiesteed jt hooldatavad alad (enamasti munitsipaalvõimude poolt); · kalmistud; · spordiplatsid ja väljakud; · individuaal-, rida-10 ja korterelamute privaatsed või poolprivaatsed aiamaad ning
rannajoone asupaika. Eriti soo loodeosa ilmestavad mitmed endised luited, mida turba juurdekasv igast küljest kahandab ( Eesti maastikud, 2008). Järved. Suursoo ilmestavad toitevaesed nn. lobeeliajärved ( Tänav- ja Veskijärv). Kolmas suurem järv Hindaste, on pärast korduvat allalaskmist (1939, 1960) muutunud väga madalaks- suurim sügavus vaid 1 m. Tema kaldad on ääristatud õõtsiku või tiheda kaldataimestikuga (Mäemets 1977). Luidetest ja rabast ümbritsetud 237 ha suurune Tänavjärv ( Tänna, Tenna) on Eestis ainulaadne kihistumata poolhuumustoiteline järv (Kaug- ja lähivõtteid 30 Eesti soost , 1997). Tänavjärv asub keset sood, ent on osaliselt liivikalda ja -põhjaga, järv on ida-lääne suunas piklik ning võrdlemisi suur (136,9 ha). Tänavjärv on Eesti suurimaid soojärvi. Kaugemas tulevikus võib ennustada tema kinnikasvamist
kasutades neid toidu vedamiseks söögikohta. Maa-aluste käikude läbimõõt on 15-20 cm ja vette rajatud kanalid võivad olla isegi kuni paari meetri laiused. Madalas vees ehitab ondatra taimedest kuhipesi pesa kuhi on umbes 1,5 laiune ja ulatub kuni meetri kõrgusele üle veepinna. Sissepääs paikneb vee all. Ondatra ei tee oma pesakuhilasse ventilatsiooniavasid, sest ehitusmaterjal laseb seinte kaudu niigi piisavalt õhku läbi. (Vikipeedia) Ondatrad eelistavad rikkaliku kaldataimestikuga mageveekogusid (nii seisu- kui vooluveega, kuid eelistatult aeglasema vooluga), mis talvel põhjani ei jäätuks.Talvel moodustavad rohust ja pilliroost kuni meetrikõrguse pesakuhila, milles on kaks või enam kambrit ja "sahvrid". Suvel elutsevad nad rohust ja mullast ehitatud kuhilpesades (millel on õhutusavad) või urgudes, mis on uuristatud kaldasse, kusjuures sissepääs jääb vee alla. Ondatrad jätavad kaldataimestikku 20-30 cm laiuseid radu, tekitavad kanaleid ka veetaimestikku
veealad. See võrgustik võib olla erineva tiheduse ja pidevusega ning väga mitmekesise koostisega. 2. Millised alad moodustavad tiheasula rohestruktuuri? Tiheasula rohestruktuuri ehk haljastu moodustavad: 1) tiheasulasse kiiluvad ja seda ümbritsevad põllu- ja metsamajandusalad, st lähemad – 1-2 km raadiuses asuvad looduslikumad ja kultuuristatud maastikud tiheasula ümber; 2) suuremad ja väiksemad loodusalad tiheasulas, nt seisu- ja vooluveekogud koos ranna- või kaldataimestikuga, märgalad, linnametsad jmt; 3) üldkasutatavad avalikud või poolavalikud haljasalad, sh pargid, haljakud ehk skväärid, ühis-kondlike asutuste ümber olevad haljasalad, sh enamus koolide- ja lasteaedade territooriumid, puiesteed jt hooldatavad alad (enamasti munitsipaalvõimude poolt); 4) kalmistud; 5) spordiplatsid ja –väljakud; 6) individuaal-, rida-10 ja korterelamute privaatsed või poolprivaatsed aiamaad ning
Omapärane on loomakese silmatorkav valge laik alalõual, mis tavaliselt ulatub kurgu alla ja alapoolele. Võrreldes 7 Euroopa naaritsaga on mingi pealiskarv pikem ja kohevam ning seetõttu paistab ta just kui jässakam. Mink on üsna viljakas ning saab suguküpseks 10-11 kuuselt, pesakonnas on 4-9 (erandina 17) poega. Loom on poolveelise ja valdavalt öise eluviisiga väga hea ujuja, sukelduja. Ta asustab mitmesuguseid rikkaliku kaldataimestikuga veekogusid. Mink toitub koorikloomadest, kaladest, väikestest närilistest, lindudest, konnadest jm ning võib kimbutada ka kodulinde. (Kangur jt 2005:63-64) Joonis 2. Ameerika naarits (Mustela vison). Allikas: Loodusajakiri Mingi kodumaa on Põhja-Ameerika ning juba 19. sajandi lõpust on teda laialdaselt peetud karusloomakasvandustes. Metsistunud asurkonnad on tekkinud lahti pääsenud või vabastatud isenditest. Mitmetel meil kodunenud minkidel on aretatud puuriloomadest esivanemad
Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires. Väikesed hääbuvad asurkonnad on säilinud Hispaanias, Prantsusmaal, Rumeenias, Valgevenes ja Venemaal. Naaritsa keha on ühtlaselt tumepruun. Üla- ja alahuul valged (nagu oleks nina piimakaussi pistnud), mõnikord võib rinnal esineda valgeid laike. Ujulestad on tagajalgadel paremini arenenud kui esijalgadel. Elupaigaks on väikesed kiirevoolulised rikkaliku kaldataimestikuga ja varjevõimalustega metsa jõed ning ojad. Pesa paikneb puuõõnes, juurte vahel või kaldanõlvas ning on vooderdatud pehme materjaliga (tavaliselt saakloomade jäänused, sammal, hein). Valdavalt öise aktiivsusega üksikeluviisiga poolveeline loom, kes on aasta ringi seotud urgudega. Toitub peamiselt konnadest, kaladest, vähilaadsetest, veeputukatest, limustest, pisinärilistest Jooksuaeg on märtsis-aprillis, pojad sünnivad mais. Poegi on peaskonnas 4-5,
“haljastu”, kui haljastustegevuse ja taimkatte iseenesliku arenemise koondtulemus linnas. Tiheasula rohestruktuuri ehk haljastu moodustavad: • tiheasulasse kiiluvad ja seda ümbritsevad põllu- ja metsamajandusalad, st lähemad – 1-2 km raadiuses asuvad looduslikumad ja kultuuristatud maastikud tiheasula ümber; • suuremad ja väiksemad loodusalad tiheasulas, nt seisu- ja vooluveekogud koos ranna- või kaldataimestikuga, märgalad, linnametsad jmt; • üldkasutatavad avalikud või poolavalikud haljasalad, sh pargid, haljakud ehk skväärid, ühiskondlike asutuste ümber olevad haljasalad, sh enamus koolide- ja lasteaedade territooriumid, puiesteed jt hooldatavad alad (enamasti munitsipaalvõimude poolt); • kalmistud; • spordiplatsid ja –väljakud; • individuaal-, rida-10 ja korterelamute privaatsed või poolprivaatsed aiamaad ning ühiskondli
annaabi.ee 
