mehhaniseeritult. Puude katvuseks hinnatakse ligikaudu 10%. Sõltuvalt kohalike majandite söödavajadusest jäi igal aastal osa niitmata, kuid ala seisund oli sellegipoolest rahuldav. Viimasena niitis Kõpu kolhoos jõe paremkaldal paiknevaid maid heinaniidukitega. Seetõttu olid need alad paremas olukorras, kuigi varem Halliste puisniitu iseloomustanud üksikud vanad tammed olid ümbritsetud põõsastest ning puisniidu ilme kannatas tublisti. Botaaniliselt huvitavamad, kõrgemad kaldaosad, olid kas võsastunud või võsastumas niitmise lõppemise tõttu (Sarv, 1984). 1985-1986ndateks, kolhoosiaja kõrgajaks, oli niidukoosluse pindalaks ca 264 ha, sajandi algusest oli niiduala vähenenud ca 42% võrra. 39 4.1.2. Looduskaitseliste meetmete rakendamise mõju uurimisala luhakoosluste pindalade levikule. Juba 1976. aastal märgiti, et viimase 15-20 aasta jooksul on puisniidud peaaegu kadunud ka kaitsealadelt
pruunid, läikivad, järsult lühikeseks nokaks ahenevad. Emakasuudmeid 2. Alsstarn õitseb mai lõpust juunini; viljub juulis, augustis. Paljuneb ka vegetatiivselt lamavate varte abil. PUDELTARN Carex rostrata; rostrata (lad.k.) nokaline; liigile on iseloomulik põisikute hästi arenenud nokk. Lõikheinaline. 56 Kasvukoht: sood, lodud, kraavid, veekogude kaldaosad. Pudeltarn on Eestis üks tavalisemaid ja sagedasemaid tarnu. See tarn on mitmeaastane, tema uuenemis- pungad elavad talve üle veealuses mudas; hallroheline, 30-80 cm kõrge ja lühikese risoomiga veelembene taim. Varred ümarad, alusel pruunikate võrkkiudsete käsnjalt paksenenud lehetuppedega. Lehed 2-4 mm laiad, renjad, vartest pikemad. Õisik pikk, 2 või 3 isaspähikuga ja kahe emaspähikuga. Isaspähikud lineaalsed, 3-5 cm
annaabi.ee 
