Kalevipoeg, 20. lugu
lõhkema, "et e päeval püsipaika, ööl ei leidnud enam õnne". "Önne-aj õilmekesed" - ütleb ta
Olevipojale - "lustipäeva lillekesed lahkusivad luhadelta enne suve sündimista. Noorel nurmel
närtsind tammi, kevadella kuivand kaski seisan le: ki sõpradesta, vaeseks jäänud vendadesta; -
lustipäevad lahkusivad, õnne-ajad õhtuella." Kolmest sugulasest ja sõbrast alles jäänud
Olevipoja kätte annab ta riigi valitsemise, ta tahab edaspidi ilmast ja inimestest lahus elada.
Koiva jõe kaldalleiab ta sobiva koha. Raudmehed läkitavad libeda keelega saadikud sinna, kes
teda silma ees püüavad meelitada, aga selja tagant salamahti otsa peale teha. Kalevipoeg
märkab veel õigel ajal nende kurja nõu ja hukkab nad. Teisel puhul tuleb üks kavalam kiusaja,
kes teda raudlastele abimeheks püüab meelitada. Kalevipoeg käsib taloma söödaga vähivarda
jõest tõsta ja järele vaadata, kas vähki sööda küljes on. Kui mees seda ei jaksa, käsib tal koju
minna: "Mine koju, vennikene
annaabi.ee 
