Takistuseks viljatoodangu suurendamisele sai kivide rohkus põldudel. Enne Liivi sõda oli talupõlde 4 korda rohkem kui mõisapõldse, siis 17. sajandi lõpul oli mõisa- ja talupõldude suhe juba 1 : 2,5. See aga tõi kaasa talupoegade teokoormiste suurenemise. Põllumajanduse arendamiseks oli talupoegadel erinevaid kohustusi, näiteks: rakmetegu, jalategu, abitegu ja mõisavooris. Majanduse arengule aitasid kaasa ka Eestimaa kalarohked veed. Eriti suurt saaki püüti Peipsi järvest, kus kalandusolusid hakkasid kujundama venelastest rannikuasukad. Õitseva kalaäri kõrval aga vähenes oluliselt mesinduse osakaal. Eesti linnade ellu tõid 16. sajandi lõpp ja 17. sajand olulisi muudatusi. Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimalusi üksnes sadamalinnadele. Näiteks Eesti linnade arengujõu tagas Venemaa ja Lääne-Euroopa vaheline transiitkaubandus, mis kulges põhiliselt kahel mere- ja ühel maismaakaubateel. See tähendas, et 17. sajand tõi õitsengu
raskeim talvine kohustus oli osalemine mõisavooris lisaks teotööle mõisas pidid talupojad loonusandamina mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja ka käsitöötoodangust 17. sajandi teisel poolel keelati talupoegadel ihunuhtluse ähvardusel põtrade, metsigade ja metskitsede küttimine, küll pidid nad ajajatena osalema karudele ja huntidele korraldatud suurtel ajujahtidel Eestimaa veed olid endiselt kalarohked, eriti suurt saaki püüti Peipsi järvest, sealseid kalandusolusid hakkasid üha enam kujundama venelastest rannikuasukad, kellele kalapüük oli peamiseks elatusallikaks ja kes sooritasid Rootsi võime häirinud halastamatut röövpüüki teisteski sisemaa veekogudes RootsiVene sõda aastatel 16561661: kuigi Eesti, Liivi ja Ingerimaa olid lepingujärgselt Rootsi kuningriigi sõjasaak, ei rahuldanud selline lahendus Venemaad, Poolat ega Taanit Rootsi kuningas Karl X Gustav alustas 1655. a sõjakäiku, millega hõivas Kuramaa, Leedu, Ida
annaabi.ee 
