Eestlased jäid vabriku rajooni peatuma, kuna laevad pommitasid mõisat, kus asus kuuldu järgi üks punaste pataljon. Umbes kell 15:00 tuli eestlastele käsk asuda uuesti laevadele ja sõita Tallinna. Tallinnas lahkuti laevadelt ja asuti jälle resakooli majja. Meeste meeleolu peale õnnestunud tuleproovi oli ülev ja nõuti aga uuesti jälle peatset dessanti 10. jaanuar 1919. Peale edukaid lahinguid Loksa rajoonis suunduti Kunda sadamasse, kus saadi kalameestelt teada, et sadama rajoonis on üksikud punaste salgad, kuna suuremad jõud asuvad Vabriku piirkonnas. Sadama rajoonist suunduti Rakvere poole, mis hiljem ka Eestlastele saatuslikuks sai. 1. rood pidi võtma enda valdusesse mängleva kergusega Kunda vabriku ja mõisa, enne teele asumist saadeti veel laevadega luure üksus. Juba varsti hakkas suur tulevahetus, siiski liiguti edasi vabriku poole, kuigi vasak ja parem tiib hakkasid keskosast tublisti maha jääma
Mulgi Kultuuriinstituut teeb kõik, et unikaalset kultuuri säilitada. Loodud on mulgikeelsed raadio- ja telesaated, samuti ilmub neli korda aastas ajaleht Uitsainus Mulgimaa. Toidud Mulgimaal nimetati varemalt odrajahust vee või piimaga tehtud taignast õhukesi ahjus küpsetatud kakke rõõskadeks. Kogu Lõuna-Eestis nimetati õllepärmi sepaks ja nisujahust leib oli pärmiga valmistatud sepik. Murretes aga püsisid kindlad vanad nimed nt nisurõõsk. Kala käisid peremehed Võrtsjärve kalameestelt rukki vastu vahetamas. Peamiselt saadi kiisku - mõõt mõõdu vastu, 1 vakk rukist 1 vaka kiiskade vastu. Kuid kalaroogadel ei ole mulkide toidulaual olulist kohta. Värsket liha kasutati toiduvalmistamisel harva. Vaid seatapmise päeval või mõnel pool isegi 24 tundi hiljem keedeti päädikurooga (päädikud ehk rupskid). Seda peeti sulaste lemmikroaks. Lihatagavara soolati. Perenaised hindasid toidu tegemisel üle kõige pekki, sest selle väikestestki tükkidest jätkus
annaabi.ee 
