Haigestuvad vanemad kalad. Seni pole teada, kuidas haigus edasi kandub. Kahjustatud epidermi sega ei ole õnnestunud terveid kalu nakatada. Haiguse peiteperiood on pikk, võib ulatuda kuni aastani. Haiguspuhangud esinevad peamiselt kevadel ja sügisel. Kalade lõppemist tuleb ette harva, kuid tugevalt tabandunud kalad praagitakse. Neid võib keedetult kasutada loomade söödaks. Sagedamini puhkeb see haigus soostunud tiikides, kus on palju kõva taimestikku. Eesti kalamajandeis karpkalade rõugeid esinenud ei ole. Kliinilised tunnused ilmnevad kaheaastastel ja vanematel kaladel. Iseloomulik on kalade kehal ja uimedel tihkete, parafiini meenutavate epiteelkoe kasvajate e epitelioo mide teke(joonis1). Haiguse raske kulu korral epitelioomid laatuvad ja katavad ühtlase kihina kogu kala keha. Haigetel kaladel luud pehmenevad ja hiljem arenevad mitmesugused skeleti deformatsioonid. Siseorganeis muutusi ei ole. Diagnoos pan nakse kliiniliste tunnuste alusel
Gürodaktüloos on karpkala, sasaani ja nende ristandite kehapinna, uimede ning lõpuste kahjustusega kulgev invasioonihaigus, mille tekitajaiks on ainupõlvsed imi ussid perekonnast Gyrodactylus. Need on väikesed, 0,21,0 mm pikkused vivipaarsed parasiidid, kelle emakas moodustub tütarindiviid ja selles areneb juba enne sündi järgmise või isegi ülejärgmise põlvkonna vastne (joonis 49, foto 29). Gürodaktüloosi haigestuvad peamiselt samasuvised kalad. Eesti kalamajandeis on sagedasemad haigustekitajad G. katharineri ja G. cyprini. Gürodaktülused toituvad lima ja epiteelirakkudest, tekitades naha pindmisi vigastusi, mis raske tabanduse korral süvenevad haavanditeks või nahanekroosiks. Uimedel võib hävida kiirtevaheline nahk. Nahavigastused soodustavad seen ja infektsioonhaiguste arenemist. Gürodaktülusi võib kaladel leida aastaringselt, kuid haiguspuhangud esinevad augustis ja märtsisaprillis
annaabi.ee 
