TÄNAPÄEVA EESTI INIMESE KUJUTLUS HALDJAST EHK KES HALDJAS ON OLNUD JA KELLEKS TA ON SAANUD
poolest üle ning nende juttu on kuulda seitsme versta kaugusele4 (Eisen 1995:50).
Teine näide kõneleb näkist ja tütarlapsest. Nägus talupojariideis poiss peatas teel käiva
tüdruku ja palus tal oma pead sügada. Samal ajal kinnitas ta tüdruku oma vöö külge, aga jäi ise
tüdruku sügamise peale magama. Juhtus siis naine mööda minema ja küsima, mis lahti on.
Tüdruk jutustas ja pääses nii rihma küljest lahti. Poiss aga magas sügavalt, avatud suust paistmas
kalahambad5 (Keightley 1850:290).
Huvitaval kombel ei tee haldja ja inimese kooselu mitte kunagi inimest õnnelikuks – nii
murueidetütred kui ka metshaldjad karistavad inimesi nägemisvõime võtmisega. Näkkide
eesmärgiks on aga ohvri uputamine. Isegi kui haldjas esialgu head kavatseb, pöörab ta hiljem
esimese eksimuse peale inimese vastu.
Järeldub, et viinamarjad on ka siin hapud. Haldjad on talurahva jaoks kättesaamatud ning kahe
nii erineva rassi vahel ei saa sündida midagi head