Kakskeelsus
Ü. Rannut (2002)
rõhutab, et kakskeelsuse õpetamise eesmärk on lapse identiteeti säilitav mitmekultuursus. Beker
(1995:6) defineerib kakskeelsuse käsitlemisel nelja erinevat keelevõimet, mille osas võivad
kakskeelse inimese keelevõimed erineda: kuulamine, kõnelemine, lugemine ja kirjutamine.
Erinevate kakskeelsuse olukordade puhul on vajalik välja tuua üks oluline eristus. Nende spekter
ulatub nimelt rikastav kakskeelsusest (additive bilingualism) taanduva kakskeelsuseni
(subtractive bilingualism). Kui lapsed räägivad mingit enamuskeelt ja neil on võimalus saada
kakskeelseks mingi teise enamus- või vähemuskeele omandamise kaudu, siis käsitletakse seda
valdavalt rikastava kakskeelsuse olukorrana. Esimene keel, milleks on antud juhul prestiizne
enamuskeel, ei ole ohus. Seda ei asendata teise keelega, ükskõik kas uus keel on enamus- või
vähemuskeel. Kodu ja/või kooli kaudu lisab laps senisele mingi uue keele ja kultuuri ning
kadusid ei toimu
annaabi.ee 
