Temast saigi Moskva käskude truu täitja ja uusvenestamise innukas elluviija. Eesti NSV võimuladvikus erilist suurpuhastust ei toimunud. Vahetati ainult mõned ametimehed. Uueks ideoloogiasekretäriks sai Rein Ristlaan, kellest sai Vaino üks lähimaid abilisi venestamisprotsessis. Algas aktiivne vene keele kasulikkuse propaganda, mille kanvaks loosungiks kujunes kakskeelsus: täisväärtuslik inimene olevat see, kes oskab oma emakeelt ja vene keelt. Sihipäraselt hakati propageerima kakskeelsetele lasteaedadele ja segakoolide rajamisele ning õppetöö osalist üleviimist vene keelele. Juba aastast 1976 oli kehtestatud üleliiduline kord, et teaduslikud väitekirjad tuleb kirjutada ja kaitsda vene keeles. Haripunkti saavutas vene keele ülistamine 1980. aastatel, mil vene keelt hakati õpetama juba lasteaedades ja üldhariduskooli esimeses klassis ning oluliselt suurendati ka kõrgkoolides vastuvõttu nendele erialadele, milles õppetöö toimus vene keeles. xv
inimesed, kes räägivad ja mõtlevad kahes keeles, teevad seda kummaski keeles erinevalt. Esimene küsimus on muidugi see, kas kakskeelsetel (bilingvaalidel) on teistsugune mõtlemine kui ükskeelsetel (monolingvaalidel). Hakuta (1986) tegi sellealastest uuringutest ülevaate ja leidis, et nende tulemused on üsnagi vastuolulised ning järeldas, et usaldusväärsed andmed on olemas ainult selle kohta, et tasakaalustatud kakskeelsetele, kes oskavad mõlemat keelt ligikaudu võrdselt ja kes pärinevad keskklassi perekondadest, annab kakskeelsus ainult eeliseid. Muudel juhtudel kaasnevad eelistega ka miinused. Cummings (1976) väidab, et kakskeelsus võib olla aditiivne (summeeruv) või subtraktiivne (lahutuv). Esimesel juhul liitub hästi omandatud esimesele keelele teine. Teisel juhul asendavad teise keele elemendid esimese omi ja kumbki keel pole täisväärtuslik. Cummings oletas,
annaabi.ee 
