Tammsaare ja Gailit elulugu
muud ei või ütelda, et nad on olemas, niisugused on need ,,Kuresaare vanad". Eriliselt
tähelepandud on nende kahestumise ja ühtekuulumise liigutav lõpplahendus. Kui Kuresaare
mats hakkab surema, siis lausub ta sõnakas eit härdaks heldides: ,,Või pole meie hästi läbi
saanud? Oleme meie iial teineteisele halba sõna öelnud?" Nägelemine paratamatuna
elunõudena, pahanduste muutumine kalliks mälestuseks teineteisest lahkudes - eks juhata juba
selle kaksiksaatuse idüllisedki murdjooned Tammsaare inimkujutuse põhilisse
problemaatikasse?
Madalas tõsielus püsivate hingeliste antinoomilises paaripanekus oli nii siis Hansen-
Tammsaare leidnud oma algelise proosakunsti lähtekoha. Selle vaatenurga omandanud, ei
andunud noor kirjanik mitte taltsat abielulist leppimist või härrast meeleliigutust ülendava
külarealismi epigooniks. Tema järgmine etteküündiv külasüzee osutab juba jõhkramat,
tumedamat ja keerukamat kooselu mitmuses