surmani haige Venemaa ei suuda enam Eestit Saksa sissetungi eest kaitsta, siis tuleb otsida toetust Antandilt. Tõnisson arvas, et Saksamaaga sõjajalal olevad lääneriigid võiksid soostuda neutraalse Balti puhverriigi loomisega Venemaa ja Saksamaa vahele. Esialgu jäi Venemaast lahkulöömine pelgaks fantaasiaks, kuid leidis järk-järgult laiemat kõlapinda. Poliitikute seas kõneldi mitmesugustest kavadest: Balto-Skandiast, Eesti-Soome unioonist, Eesti-Läti kaksikriigist jms. Oktoobripööre süvendas veelgi arusaama lahkulöömise möödapääsmatusest. Peamiseks ajendiks oli seejuures kartus, et enamlaste käivitatud ennenägematud sotsiaalsed eksperimendid võiksid lõppeda eesti rahva jaoks traagiliselt. Kardeti nii Venemaal vallanduda võivat anarhiat kui ka kodusõda, samuti Saksa vägede sissetungi. Kubermangukomissar Jaan Poska leidis, et ,,nüüd ei jää muud üle, kui Eesti iseseisvaks kuulutada". Muidugi tekkis kohe küsimus, kuidas seda teha.
Kokkuleppeliselt on Eesti välispoliitika augustdaatumiks peetud 25. augustit 1917 - Jaan Tõnissoni kõne Maanõukogus - sakslaste kätte oli langenud Riia. Venemaa surmani haige, okupatsioonioht kasvab ja kas poleks sellises olukorras mõislik pöörata pilgud Antandi riikide poole, ehk oleks võimalik luua Baltoskandia ühendus. Sellest ajast saati jäid sellised mõtted Eesti ringkondadesse liikuma, räägiti ka Eesti-Soome kaksikriigist. Kogu välispoliitika jäi siiski embrüonaalseks. Esimesed konkreetsed diplomaatilised sammud astuti jaanuaris 1918. 10.-13. jaanuaril Eestist valitud Asutava Kogu saadikud külastasid Ptreogradis asunud Antandi riikide saadikuid. Selgitasid Eesti olukorda, eestlaste tulevikukavatsusi. Paluti hankida diplomaatidel oma valitsuste seisukoht, ameeriklased olid algusest peale tõrjuvad, prantslased ja inglased olid leplikumad
annaabi.ee 
