orgaanilised solvendid Puhastatutena käituvad kui vees detergendid lahustuvad valgud kaotroopsed ained Tsütokroom C Tavaliselt agregeeruvad vees Integraalsete membraanivalkude struktuur Integraalsed membraanivalgud on amfifiilsed: membraanis paiknevad hüdrofoobsed aminohappejäägid väljaspool lipiidset kaksikkihti asuvad eelkõige hüdrofiilsed jäägid Erütrotsüütides esinev glükoforiin: 3 domeeni 1. N terminaalsed 72 ah jääki ekstratsellulaarses osas ulatuslikult glükosüleeritud 2. 19 ah hüdrofoobses transmembraanses osas 3. C terminaalsed 40 ah jääki tsütosoolis Transmembraanne osa võib moodustada ka tünni, nagu on see poriinide molekulides Paljud transmembraansed valgud sisaldavad rohkem kui ühte transmembraanset heeliksit
Membraanide struktuuri lühiiseloomustus Rakumembraan koosneb lipiitidest, millel on hüdrofiilne pea ja hüdrofoobne lõpposa. Tänu oma sellele ehitusele lipiidid sattudes vette muutuvad liposoomiks- lipiidide struktuur vees: lipiidid moodustava kaksikkihti, kusjuures iga kihi lipiitide (hüdrofiilsed) pead on pööratud vee poole ja (hüdrofoobsed) saabad on pööratud kihi sisse poole (üksteisele vastu), kus ei ole vett. Selline struktuur on väga stabiilne ja kord vesikekskkonnas tekkinud ei lagune enam. Membraanis olevad lipiidid võivad vahetada koha, pöörata enda ümber. Membraanise võivad siseneda ka teised molekulid, millel on hüdrofiilne pea ja hüdrofoobne saba. Kui selline molekul siseneb, siis väheneb
Kui membraan koosneb erisugustest lipiididest, on faasiülemineku temperatuurivahemik. Membraanivalgud jaotauvad välimisteks (perifeerseteks) valkudeks, sisemisteks (integraalseteks) valkudeks ning ankurdatud valkudeks. Perifeersed valgud on harilikult globulaarsed ning nad kinnituvad membraani integraalsetele valkudele nõrkade jõudude (elektrostaatilised interaktsioonid, vesiniksidemed) abil. Integraalsed valgud on tugevasti kinnitunud raku membraankikihti, nad võivad kaksikkihti tervenisti läbida, kuid ei pruugi. Lipiid- ankurdatud valgud on membraaniga seotud kovalentselt seotud lipiidide abil. Lipiid-ankurdatud valgutüübid: amiid seotud müristüülankrud, tioester seotud (rasvhappe-) atsüülankrud, tioeeter seotud prenüülankrud ja glükosüül-fosfatidüülinositoolankrud. Lipiidankrute roll seisneb selles, et nad kontrollivad signaaliülekandeid, mis tekivad membraanile ankurdudes ja sealt vabanedes.
Glükoosaminoglükaan Rakkudevaheline sideaine loomsetes kudedes; sidemete määre selgroogsetel Kitiin Koorikloomade eksoskeleti põhikomponent a) rakuseina koostises olevad polüsahhariidid: · gram-negatiivne bakter: koosneb kahest lipiidide kaksikkihist, mille vahele jääb õhuke peptidoglükaani kiht ning välimist lipiidide kaksikkihti katavad lipopolüsahhariidid (karvane pind) · gram-positiivne bakter: peptidoglükaani kihid b) · gram-negatiivne bakter: otsene amiidside · gram-positiivne bakter: pentaglütsiin ristside L-Lys aminorühma ja D-alaniini karboksüülrühma vahel. 25. a) kompleksmolekulide üldnimetus: lipopolüsahhariidid (arvan, pole kindel!) b) reguleerivad rakk-rakk äratundmist, kannavad endas olulist informatsiooni.
Lisades KI lahust AgNO3 lahusele toimub vahetusreaktsioon (vihik). Elektri tekkimine ioonse AgI kristalli pinnal: tuuma pinnale adsorbeeruvad eelistatult need ioonid, millised on võimelised asetuma tuuma kristallvõresse. Kui Ag+, siis omandab AgI + laengu, mida hakkavad kompenseerima NO3- anioonid. Kaugemal side ioonide vahel nõrgem, adsorbne kiht lõppeb, kui NO3- ioonid hakkavad osa võtma soojusliikumisest. 10 2. Iseloomustage elektrilist kaksikkihti faasidevahelisel piirpinnal. Kuidas muutub potentsiaal pinnast kaugenemisel? Tuumale adsorbeeruvad esmalt kolloidosakese laengut määravad ioonid (ioonid lahuses liiaga). Potentsiaali määrav adsorbeerunud ioonide kiht tõmbab ligi vastasmärgilisi ioone, mis küll adsorbeeruvad osaliselt pinnale, kuid ei kompenseeri täielikult liias olevaid ioone. Tuuma pinna lähedal on ülekaalus elektrivälja mõju, kauguse suurenedes see nõrgeneb. 3
3. Dispersioonijõud – nõrgimad, ent on alati olemas. ! Kolloid osa ! I variant 1. Rakumembraani struktuur ja koostis, kuidas toimub ainete transport. Donnani memraani tasakaal. ! Fosfolipiidid on kaksikkihis ning lisaks on nende vahel valgud, mis on võimelised ringi liikuma. Ainete transport toimub läbi rakumembraanide. Membraani läbivad suhteliselt hõlpsasti veemolekulid ja veel mõned molekulid (O2, CO2, uurea jt). Liipidset kaksikkihti ei läbi paljud ioonid (K+, Na+, Ca2+, Cl- jt), väikesed hüdrofiilsed molekulid ja makromolekulid. Transpordimehhanismid: passiivne transport (piki kontsentratsioonigradienti) ja aktiivne transport (vastu kontsentratsioonigradienti). Difusioon on soojusliikumisest tingitud protsess, mille käigus ained kanduvad kõrgema kontsentratsiooniga piirkonnast madalama kontsentratsiooniga piirkonda. Difusioon on iseeneslik protsess.
Sellest kaugemal tõukuvad (esimene maksimum). Veelgi suuremal kaugusel aga liibuvad kuid ei agregeeru (teine miinimum). Mida suurem on AO, seda raskeminin toimub agregeerumine. 1.5kt peab olema suurem kui AO energia. Esilekutsuvad faktorid on seega mehaaniline mõjutamine ja temperatuuri lisamine, sest need muudavad põrkumist (soojusliikumine) Esilekutsuvad faktorid on ka elektrolüütide lisamine või elektrivoolu juhtimine. Seda seepärast, et need häirivad kaksikkihti ja ilma kaksikkihita on potentsiaal mida on vaja ületada 0 ja osakesed agregeeruvad. Ärahoidvad faktorid on molekulaarsed kaitsekihid. Kõige kuulsamad neist on bioloogilised kaksikkihid n. raku kaksikkiht. Selline kiht on oma ehituse poolest raskesti läbitav (suur solvatsiooniaste, rakkudes ka pinna potentsiaal) Kolloidkeemia Kristian Leite 2012
,,saba". Seetõttu moodustavad nad mitselle ja biomembraanide lipiidse kaksikkihi. Fosfolipiidide seisund membraanides (vedelam/tahkem) reguleerib biomembraanide tööd. Fosfolipiidid täidavad struktuurset funktsiooni ka vere lipoproteiinides, moodustades seal hüdrofiilse pinna, aitamaks lipoproteiinidel lahustuda plasmas. Kõikides biomembraanides leidub ka kolesterooli tugevdab ja jäigastab poolvedelat rakumembraani kaksikkihti (oluline membraansete valguliste kandjate, pumpade, retseptorite jne sobivaks fikseerumiseks ja funktsioneerimiseks). 4. Kaitsefunktsioon · termoregulatsioon - nahaalune rasvkude (neutraalrasvad) kaitseb organismi jahtumise eest tänu väikesele soojusjuhtivusele. Eraldi tuleb rõhutada nn pruuni rasvkoe funktsioone. Selle rasvkoe rakkudes on ohtralt mitokondreid (nende pigmendid tsütokroomid annavadki koele pruunika värvuse), kus
Vt alates lk 444 , 2. Elektrilise kaksikkihi ehitus. Lahuses olevad laetud pinnad mõjutavad seal leiduvaid ioone. Vastasmärgilise laenguga ioonidele (vastasioonidele) mõjuvad elektrostaatilised jõud, mis tõmbavad neid pinna suunas; samanimelise laenguga ioonid (ko-ioonid) tõugatakse pinnast eemale. Nii tekib elektriline kaksikkiht, mis koosneb laetud pinnast ja seda neutraliseerivast vastasioonide liiast lahuse pinnalähedases kihis. Üks osa kaksikkihti moodustavatest ioonidest on elektriliste ja adsorptsiooniliste jõudude tõttu tugevasti seotud tahke aine pinnaga: seda osa nimetatakse adsorbseks kihiks. Ülejäänud vastasioonid hajuvad soojusliikumise tõttu suuremal või vähemal määral lahuse sisemusse ning moodustavad difuusse kihi. Difuusse kihi paksus sõltub temperatuurist ja elektrolüütide kontsentratsioonist lahuses: kui temperatuur langeb või elektrolüütide kontsentratsioon kasvab, väheneb difuusse
10. Membraanivalgud, erinevad klassifikatsioonid. Membraanivalkude tüübid: perifeersed (välimised); integraalsed (sisemised); lipiid-ankurdatud valgud. Perifeersed valgud. Harilikult globulaarsed. Kinnituvad membraani integraalsetele valkudele nõrkade jõudude abil. Neid on kerge membraanilt dissotsieerida kas pehme detergendi või kõrge soolakontsentratsiooniga lahustega töötlemisel. Integraalsed valgud. Tugevasti kinnitunud lipiidi kaksikkihti. Neid on võimalik membraanist eemaldada ainult membraani denatureerides. Sagel transmembraansed. Võimalik ka monotoopne sidumine membraanile (ulatuvad vaid ühte lipiidikihti). Lipiid-ankurdatud valgud. Ankurdatud membraani tänu kovalentsele sidemele lipiididega. Valkude pöörduv ankurdamine membraanile ja vabastamine membraanilt kontrollib signaaliülekannet. 4 ankru tüüpi: Amiid-seotud müristüülankrud;
välja näiteks kolmevalentsetega, võib seejuures -potentsiaali märk muutuda isegi vastupidiseks. Mitteindiferentsed elektrolüüdid sisaldavad kolloidosakeses sisalduvaid ioone. Kui selleks iooniks on potentsiaali määrav ioon, siis sellise elektrolüüdi kontsentratsiooni tõstmine võib tõsta kolloidosakese potentsiaali 0 (vaata järgnevat joonist). Lisatava potentsiaalimäärava iooniga paaris olev ioon, mis on samanimeline vastasiooniga, on omakorda võimeline kaksikkihti kokku suruma. Väikese koguse mitteindiferentse elektrolüüdi lisamisel ilmneb loetletud esimene mõju ( potentsiaali määravate ioonide kontsentratsiooni tõusu mõjul 0 suurenemine). Kui aga lisame palju mitteindiferentset elektrolüüti, siis tuuma pinnal adsorbse kihi moodustumine potentsiaali määravatest ioonidest lõpeb ja valitsevaks saab teine põhjus vastasioonide poolt difusioonikihi kokkusurumine. Seetõttu järgneval joonisel esitatud -potentsiaal esialgu
molekulidele, aga mitte sahharoosi molekulidele. Haru A on esialgselt täidetud 2M sahharoosi ja 1M glükoosi lahusega. haru B on täidetud 1M sahharoosi ja 2M glükoosiga. Millised muutused on torudes toimunud pärast tasakaalu saabumist? 15. Ioonide kergendatud difusioon läbi membraani toimub Elektrokeemilise potentsiaaligradiendi suunas 16. Milline järgnevatest ühenditest läbib rakumembraani lipiidset kaksikkihti kõige kiiremini? CO2 17. Transpordiprotsess kahte erinevat ainet ühes suunas transportiva valgu vahendusel on sümport 18. Loomarakke kasvatatakse glükoosi sisaldavas keskkonnas ja glükoosi sisaldus rakkudes on suurem kui väliskeskkonnas. Milline on glükoosi rakkudesse sisenemise mehhanism aktiivtransport 19. Eksperimentaator eemaldas aksoni müeliintupe. Milline on sellise töötluse tagajärg? Neuron juhib impulsse aeglasemalt. 20
-võrgustik, organellid) arenenud(nt.sER, rER) 6)tsütoplasma jäik ja liikumatu vedelam ja liikuv 8. Membraanide struktuuri lühiiseloomustus Rakumembraan koosneb lipiitidest, millel on hüdrofiilne pea ja hüdrofoobne lõpposa. Tänu oma sellele ehitusele lipiidid sattudes vette muutuvad liposoomiks- lipiidide struktuur vees: lipiidid moodustava kaksikkihti, kusjuures iga kihi lipiitide (hüdrofiilsed) pead on pööratud vee poole ja (hüdrofoobsed) saabad on pööratud kihi sisse poole (üksteisele vastu), kus ei ole vett. Selline struktuur on väga stabiilne ja kord vesikekskkonnas tekkinud ei lagune enam. Membraanis olevad lipiidid võivad vahetada koha, pöörata enda ümber. Membraanise võivad siseneda ka teised molekulid, millel on hüdrofiilne pea ja hüdrofoobne saba. Kui selline molekul siseneb, siis väheneb membraani
hetrotsüklist, mille küljes ripub rasvhappe jääk. Kui selline molekul siseneb membraani, siis väheneb sellega dünaamilisus. Kolesterooli tüüpi molekulid on üheks võimaluseks, millega membraani dünaamilisust reguleerida, seega elutähtsalt vajalikud. Kui kolesterooli on liiga palju, siis muutuvad membraanid liiga jäigaks. Kuidas pääsevad hüdrofiilsed ained läbi membraani, kui seal vahel on hüdrofoobne ala? Membraanid ei koosne mitte ainult lipiidest kaksikkihist, vaid sellesse kaksikkihti on sisenenud erinevad valgud. Mõned on kinnitunud membraani külge, mõned liiguvad läbi membraani nii et valgu üks ots on ühel pool membraani ja teine ots teisel pool või nii, et valgu polüpeptiidahel käib mitu korda läbi membraani. (meil on vees lahustuvaid polaarseid aminohappeid ja vees mittelahustuvaid hüdrofoobseid aminohappeid) Kui üks valgu molekul pärast seda kui ta pärast translatsiooni kokkupakitakse siis tehakse seda nii, et hüdrofoobsed aminohappejäägid pannakse
Membraani pind võib suureneda ja paksus väheneda. 2. Membraanivalkude tüübid: perifeersed (välimised); integraalsed (sisemised); lipiid-ankurdatud valgud. Perifeersed valgud. Harilikult globulaarsed. Kinnituvad membraani integraalsetele valkudele nõrkade jõudude abil. Neid on kerge membraanilt dissotsieerida kas pehme detergendi või kõrge soolakontsentratsiooniga lahustega töötlemisel. Integraalsed valgud. Tugevasti kinnitunud lipiidi kaksikkihti. Neid on võimalik membraanist eemaldada ainult membraani denatureerides. Sagel transmembraansed. Võimalik ka monotoopne sidumine membraanile (ulatuvad vaid ühte lipiidikihti). Lipiid-ankurdatud valgud. Ankurdatud membraani tänu kovalentsele sidemele lipiididega. Valkude pöörduv ankurdamine membraanile ja vabastamine membraanilt kontrollib signaaliülekannet. 4 ankru tüüpi: Amiid-seotud müristüülankrud;
Tärklis taimne varuaine, esineb amüloosi ja amülopektiinina. Tselluloos taimede struktuurne polüsahhariid, rakuseina osa. Kitiin ja mannaan monomeerideks muud suhkrud 6. Bakterite rakuseina ehitus ja peptidoglükaanid. Erinevused Gram-positiivsete ja Gram-negatiivsete bakterite rakuseina ehituses. Gram-Positiivne bakter: üks lipiidne kaksikkiht, mille peal paks peptidoglükaani kiht. Gram-Negatiivne bakter: kaks lipiididest kaksikkihti, mille vahel õhuke peptidoglükaani kiht. 7. Rakupinna süsivesikute bioloogiline roll ja tähtsamad esindajad: glükoproteiinid (O- või Nglükosüleeritud valgud) ja proteoglükaanid, nende põhimõttelised struktuurid. ' Glükoproteiin süsivesikud on seotud kovalentselt valgule. Glükoproteiinid valk moodustab suurema massiosa, rakumembraanide koostises, vereseerumi algud, jm.
Membraani läbivad rasvlahustuvad molekulid. Membraanides endis toimuvad keemilised reaktsioonid. Membraanides olevad TRANSPORTVALGUD ja RETSEPTORVALGUD. Vahendavad suhtlemist eri rakkude vahel, ka kudede moodustumist. 1 Ainete transport läbi bioloogiliste membraanide. Erinevate molekulide erinev võime membraani läbida oleneb nende keemilisest struktuurist. Lipiidset kaksikkihti suudavad läbida vaid LIPIIDLAHUSTUVAD ained ja GAASID.Paljud ioonid ei suuda praktiliselt üldse läbida. Ka polaarsed läbivad halvasti, kuid vesi erandinda difundeerub hästi. Permeaablus vee suhtes o n 10-2 cm/s ning Na+ suhtes kõigest 10-12 cm/s. Membraan kui selektiivne barjäär ainete liikumisele. Erinevate molekulide erinev võime membraani läbida oleneb nende keemilisest struktuurist- nende suurusest ning polaarsusest
Lipiidid moodustavad kaksikkihi ning lipiidide vahele on mahutatud teised komponendid. Valgud võivad moodustada klastreid ja lipiidid võivad moodustada klastreid. Membraanivalgud · Perifeersed ehk välimised valgu - on harilikult globullaarsed, kinnituvad membraani integraalsetele valkudele nõrkade jõudude abil. Neid on kerge membraanilt dissotseerida. · Integraalsed ehk sisemised valgud on tugevasti kinnitunud lipiidi kaksikkihti. Membraanist võimalik eraldada ainult membraani denatureerides. Võivad olla transmembraansed või ainult olla ühes lipiidikihis. · Lipiid-ankurdatud valgud Membraantransport Väikesed apolaarsed ained lahustuvad membraani lipiidses kaksikkihis ning suudavad membraani iseseisvalt läbida. Polaarsed ja laetud ühendid ning ioonid vajavad membraanvalkude abi. · Passiivne difusioon transporditavad osakesed liiguvad õrgemalt kontsentratsioonilt madalama
58. Biomembraanid. Transport läbi membraani. Kuigi membraanistik on integreerunud, koostoimiv süsteem, jagatakse lihtsustamiseks membraanid kahte rühema: a) välis- ehk piirdemembraanid; b) raku sisemembraanistik Biomembraanide komponendid on lipiidid, valgud ja süsivesikud ja nad on tugevasti hüdratiseerunud. Biomembraanide põhilipiidid on fosfolipiidid, mis moodustavad biomembraani lipiidse kaksikkihi. Valgud on sukeldunud lipiidsesse kaksikkihti kas osaliselt või läbivad membraani. Süsivesikud esinevad oligosahhariidjääkidena valkudes või lipiidides ja reeglina plasmamembraani välispinnal. Biomembraanide üldomadusi: 1. Asümmeetrilisus (sise- ja välispind pole identsed). 2. Voolavus (membraanid on dünaamilised struktuurid, st kaksikkihi stabiilsuse juures võivad üksiklipiidid ja valgud membraanis migreeruda). 3
58. Biomembraanid. Transport läbi membraani. Kuigi membraanistik on integreerunud, koostoimiv süsteem, jagatakse lihtsustamiseks membraanid kahte rühema: a) välis- ehk piirdemembraanid; b) raku sisemembraanistik Komponendid on lipiidid, valgud ja süsivesikud ja nad on tugevasti hüdratiseerunud. Biomembraanide põhilipiidid on fosfolipiidid, mis moodustavad biomembraani lipiidse kaksikkihi. Valgud on sukeldunud lipiidsesse kaksikkihti kas osaliselt või läbivad membraani. Süsivesikud esinevad oligosahhariidjääkidena valkudes või lipiidides ja reeglina plasmamembraani välispinnal. Biomembraanide üldomadusi: 15 1. Asümmeetrilisus (sise- ja välispind pole identsed- membraan kontrollib läbilaskvust). 2
53. Biomembraanid. Transport läbi membraani. Kuigi membraanistik on integreerunud, koostoimiv süsteem, jagatakse lihtsustamiseks membraanid kahte rühema: a) välis- ehk piirdemembraanid; b) raku sisemembraanistik Biomembraanide komponendid on lipiidid, valgud ja süsivesikud ja nad on tugevasti hüdratiseerunud. Biomembraanide põhilipiidid on fosfolipiidid, mis moodustavad biomembraani lipiidse kaksikkihi. Valgud on sukeldunud lipiidsesse kaksikkihti kas osaliselt või läbivad membraani. Süsivesikud esinevad oligosahhariidjääkidena valkudes või lipiidides ja reeglina plasmamembraani välispinnal. Biomembraanide üldomadusi: 1. Asümmeetrilisus (sise- ja välispind pole identsed). 2. Voolavus (membraanid on dünaamilised struktuurid, st kaksikkihi stabiilsuse juures võivad üksiklipiidid ja valgud membraanis migreeruda). 3. Valikuline läbitavus ja transport (valikulise läbitavuse määrab sisuliselt lipiidne kaksikkiht,
5)sisemembraanistik( puudub on tsütopalsma- arenenud(nt võrgustik, organellid) .sER, rER) 6)tsütoplasma jäik ja vedelam ja liikumatu liikuv Raku- ja rakutuumamembraani lühiiseloomustus. Rakumembraan koosneb lipiitidest, millel on hüdrofiilne pea ja hüdrofoobne lõpposa. Tänu oma sellele ehitusele lipiidid sattudes vette muutuvad liposoomiks- lipiidide struktuur vees: lipiidid moodustava kaksikkihti, kusjuures iga kihi lipiitide (hüdrofiilsed) pead on pööratud vee poole ja (hüdrofoobsed) saabad on pööratud kihi sisse poole (üksteisele vastu), kus ei ole vett. Selline struktuur on väga stabiilne ja kord vesikekskkonnas tekkinud ei lagune enam. Membraanis olevad lipiidid võivad vahetada koha, pöörata enda ümber. Membraanise võivad siseneda ka teised molekulid, millel on hüdrofiilne pea ja hüdrofoobne saba. Kui
(tahkem) ja küllastamata (vedelam) rasvhappeid lipiidides võrdselt → nende vahekorra muutus mõjutab membraani olekut tahkema ja vedelama oleku vahel. Membraaniolek aga reguleerib temas olevate retseptorite, kandjate talitlust. Membraanis leidub kolesterooli, mis asub hüdrofoobses osas. Kolesterool moodustab membraanis jäigad piirkonnad, mis on olulised membraanis paiknevate valguliste kandjate, pumpade, retseptorite fikseerumiseks. Valgud on sukeldunud lipiidsesse kaksikkihti kas osaliselt (perifeersed valgud) või läbivad membraani (transmembraansed, integraalsed). Perifeersed osalevad rakkudevahelises kontaktis, transmembraansete valkude (ioonpumbad, kandjad) hulk sõltub membraani aktiivsusest – nt metaboolselt aktiivsetes mitokondrites kõrge. Süsivesikud esinevad oligosahhariidjääkidena valkudes (glükoproteiin) või lipiidides (glükolipiid) ja reeglina paiknevad membraani välispinnal. Paljud retseptorid on
läätsed. Biokeemilised protsessid kolvikestes ja kepikestes. Inimsilma retseptorikihis on u 120 miljonit kepikest ja 6 miljonit kolvikest. Kepikesed ja kolvikesed on ehituselt sarnased: retseptorraku välissegment koosneb u 1000 membraanidiskist (kepikestel) või membraanikurrust (kolvikestel) ning on ülejäänud rakukehaga ühenduses peene kaela kaudu. Nägemispigmendi molekulid paigutuvad välissegmendi membraanidiskide lipiidsesse kaksikkihti: - kepikesed (nähakse hämaras, värvusi eo eristata-skotoopiline nägemine) sisaldavad nägemispigmenti rodopsiini - kolvikesi (valges, eristatakse värvusi-fotoopiline nägemine) on kolme eri tüüpi, millest igaühes on erinev fotopsiin-neelab tugevasti rohelist 535 nm, punast 575 nm, sinist 430 nm valgust. Fototransduktsioon · valguse "tõlkimine" närvirakkude elektrilisteks potentsiaalideks · pimeduses on kepikeste Na-kanalid avatud, avatuna hoiab neid intratsellulaarne cGMP
Elektriline kaksikkiht Lahuses olevad laetud pinnad mõjutavad seal leiduvaid ioone. *Vastasmärgilise laenguga ioonidele (vastasioonidele) mõjuvad elektrostaatilised jõud, mis tõmbavad neid pinna suunas; samanimelise laenguga ioonid (ko-ioonid) tõugatakse pinnast eemale. Nii tekib elektriline kaksikkiht, mis koosneb laetud pinnast ja seda neutraliseerivast vastasioonide liiast lahuse pinnalähedases kihis. *Üks osa kaksikkihti moodustavatest ioonidest on elektriliste ja adsorptsiooniliste jõudude tõttu tugevasti seotud tahke aine pinnaga: seda osa nimetatakse adsorbseks kihiks. *Ülejäänud vastasioonid hajuvad soojusliikumise tõttu suuremal või vähemal määral lahuse sisemusse ning moodustavad difuusse kihi. *Difuusse kihi paksus sõltub temperatuurist ja elektrolüütide kontsentratsioonist lahuses: kui temperatuur langeb või elektrolüütide kontsentratsioon kasvab, väheneb difuusse kihi paksus ehk
Elektriline kaksikkiht Lahuses olevad laetud pinnad mõjutavad seal leiduvaid ioone. *Vastasmärgilise laenguga ioonidele (vastasioonidele) mõjuvad elektrostaatilised jõud, mis tõmbavad neid pinna suunas; samanimelise laenguga ioonid (ko-ioonid) tõugatakse pinnast eemale. Nii tekib elektriline kaksikkiht, mis koosneb laetud pinnast ja seda neutraliseerivast vastasioonide liiast lahuse pinnalähedases kihis. *Üks osa kaksikkihti moodustavatest ioonidest on elektriliste ja adsorptsiooniliste jõudude tõttu tugevasti seotud tahke aine pinnaga: seda osa nimetatakse adsorbseks kihiks. *Ülejäänud vastasioonid hajuvad soojusliikumise tõttu suuremal või vähemal määral lahuse sisemusse ning moodustavad difuusse kihi. *Difuusse kihi paksus sõltub temperatuurist ja elektrolüütide kontsentratsioonist lahuses: kui temperatuur
5. Kirjeldage membraanivalkude tüüpe ja nende membraanile kinnitumise viise. Perifeersed (välimised) valgud: harilikult globulaarsed, kinnituvad membraani integraalsetele valkudele nõrkade jõudude (elektrostaatilised interaktsioonid ja vesiniksidemed) abil. Kerge membraanilt dissotsieerida soolade või detergentide abil. Integraalsed (sisemised) valgud: tugevasti kinnitunud lipiidi kaksikkihti, sageli transmembraansed - 1 või mitu membraani läbivat segmenti (glükoforiin-1, bakteriorodopsiin-7). Membraanist saab eemaldada vaid memraani denatureerides. Lipiid-ankurdatud valgud: ankurdatud membraani tänu kovalentsele sidemele lipiididega. 4 ankru tüüpi: amiid-seotud müristüülankrud, tioester-seotud atsüülankrud, tioeeter- seotud prenüülankrud, glükosüül-fosfatidüülinositoolankrud. 6
temperatuuri mõjul (membraan sulab: geelias...poolvedel) Kaskikside põhjustab süsivesinikahela kõverdumist ja ei võimalda hüdrofoobsete sabade tihedat kokkupakkimist, seega omandab selline membraan geelja struktuuri alles küllaltki madalatel temperatuuridel. Mida pikem süsinikahel, seda kõrgemal temperatuuril sulab. 84. Mida tähendab mõiste amfifiilne molekul? Integraalsed membraanivalgud on amfifiilsed: membraanis paiknevad hüdrofoobsed aminohappejäägid väljaspool lipiidset kaksikkihti asuvad eelkõige hüdrofiilsed jäägid 85. Miks on küllastumata rasvhapete baasil moodustunud fosfolipiidide poolest rikastel membraanidel madalam faasiülemineku temperatuur? Soojendamisel toimub fosfolipiidses membraanis faasiüleminek mille käigus tekib desorienteeritud struktuur. Selle faasiülemineku temperatuur Tm sõltub membraani fosfolipiidsest koostisest. Tm alandavaks faktoriks on väikesema molekulmassiga rasvhapped ja kaksiksidemed nende koosseisus
..poolvedel) Kaskikside põhjustab süsivesinikahela kõverdumist ja ei võimalda hüdrofoobsete sabade tihedat kokkupakkimist, seega omandab selline membraan geelja struktuuri alles küllaltki madalatel temperatuuridel. Mida pikem süsinikahel, seda kõrgemal temperatuuril sulab. 84. Mida tähendab mõiste amfifiilne molekul? Integraalsed membraanivalgud on amfifiilsed: membraanis paiknevad hüdrofoobsed aminohappejäägid väljaspool lipiidset kaksikkihti asuvad eelkõige hüdrofiilsed jäägid 85. Miks on küllastumata rasvhapete baasil moodustunud fosfolipiidide poolest rikastel membraanidel madalam faasiülemineku temperatuur? Soojendamisel toimub fosfolipiidses membraanis faasiüleminek mille käigus tekib desorienteeritud struktuur. Selle faasiülemineku temperatuur Tm sõltub membraani fosfolipiidsest koostisest. Tm alandavaks faktoriks on väikesema molekulmassiga rasvhapped ja kaksiksidemed nende koosseisus
välispinnale. (i sure hope so) 16.)Nimetage organelle mis on ümbritsetud poolega lipiidsest kaksikkihist. Kuidas ja kus sellised kompleksid tekivad, mis on nende ülesanded? Lipiidse kestaga viiruste (gripiviirus, HIV) sisenemine inimese rakkudesse tagatakse SNARE ja Rab valkude sarnaste ühildumisvalkude (ingl. fusion)olemasoluga viiruses. Need valgud on viiruse kesta integraalsed valgud, mis sisenevad märklaudmembraani lipiidsesse kaksikkihti, mis põhjustab viiruse ja rakumembraani lipiidse kihi lähenemist ja kokkusulamist. Maksarakud produtseerivad peamiselt VLDL (ingl very low density lipoprotein) lipoproteiinseid komplekse, mis struktuurilt on sarnased taimede oleosoomidega (ümbritsetud poolega lipiidsest kaksikkihist). 17.)Kuidas tagatakse valkude õige konformatsiooni teke ER-is. Kuidas märgistatakse ja parandatakse/kõrvaldatakse vales konformatsioonis valgud? ER-i valendikus töötavad mitmed nn
lagundamisele. Sile ER- fosfolipiidne kaksikkiht, milles on mõned valgulised ensüümid lipiidide tootmiseks ja glükoos-6- fosfatass glükoneogeneesiks Kare Er- membraanile kinnituvad ribosoomid, mis toodavad membraanseid valke. Et toodetav valk saaks läbi membraani, on vaja membraanis ees olevaid abivalke. Golgi kompleks- Vakuool- Membraanis erinevad valgud ainete transpordiks, samuti H+ pumbad madala pH hoidmiseks. Tuum- kaks lipiidset kaksikkihti, välimist jagab ta kareda ERiga, sisemine defineerib tuuma ennast. Mõlemal kihil on erinev valguline koostis. Tuuma poorid on vallgud, mis läbivad mõlemat kihti korraga, ühendades nii tsütosooli otse tuumaga. Sisemembraani siseküljel on lamiinide võrgustik, mis annab tuumale tema kuju, ja ühtlasi seob ka DNA-d Tuumake- membraan puudub Mitokonder- kaks membraani. Välimine 50% lipiidne, 50% valguline. Välimine sisaldab Poriine- kanaleid, mis
coli. Põhiline sekretsioonirada (general secretory pathway) GSP Sec valkudest sõltuv sekretsioon Transporditavate valkude (pre-proteiinide) N-terminaalses otsas on spetsiifiline signaaljärjestus, mida nimetatakse ka liiderjärjestuseks. Selle funktsiooniks on: 1) Takistada sünteesitud pre-proteiini voltumist enne selle eksportimist läbi membraani; 2) Signaaljärjestuse hüdrofoobne osa initsieerib valgu translokatsiooni, sisenedes membraani lipiidsesse kaksikkihti; 3) Signaaljärjestus sisaldab peptidaasi lõikesaiti. SecB, mis on oma toimelt molekulaarne shaperon, seondub pre-proteiiniga, hoides seda translokatsiooni- kompetentses konformatsioonis. SecB ei tunne ära spetsiifilist aminohappelist järjestust vaid seda, et valk on struktureerimata. Samuti takistab SecB valgu agregeerumist. SecB asemel võib olla ka GroEL. [Pre- proteiinSecB] kompleks seondub tsütoplasmaatilise membraani sisepinnaga assotsieerunud SecA valguga
muutuvad hüdrofoobsetele antibiootikumidele tundlikumaks. Polümüksiin B on antibiootikum, mis konkureerib LPS-i polüsahhariidse südamikuga katioonidele. LPS destabiliseerub ning polümüksiin B siseneb periplasmasse. Sellega antibiootikum indutseerib iseenda ,,ülekorjamise" keskkonnast. Polümüksiin B märklauaks on tsütoplasmamembraan, millesse antibiootikum poeb oma hüdrofoobse sabaga ning destabiliseerib fosfolipiidset kaksikkihti. Salmonella typhimurium'il ja E. coli'l on teada polümüksiin B resistentsed tüved, mis taluvad kuni 100 korda kõrgemat polümüksiin B kontsentratsiooni võrreldes metsiktüvega. Leiti, et resistentsete tüvede LPS-des on toimunud muutused, mis vähendavad LPS vajadust katioonide stabiliseeriva toime järele ning seega on tundetumad EDTA-le ning polümüksiin B-le. Nende bakterite LPS-d sisaldasid 4 6 korda rohkem 4-aminoarabinoosi ja fosfoetanoolamiine lipiid-A fosfaatide
annaabi.ee 
