a. välja eeskirjad Ameerika kontinendile rajatavate linnade ehitamise ja haljastuse kohta. Inglise kuninganna Elizabeth I keelas 1680. a. elumajade ehitamise lähemale kui 3 miili Londoni tsentrist. Vahepealne ala pidi jääma parkide alla. Ligilähedaselt samal ajal rajati metsavöönd ümber Pariisi ja määrati Moskva keskuse ümber 2 versta laiune ehitistest vaba tsoon. Mitmed tuntud linnapargid on pärit nendest aegadest, kuigi suur osa omaaegsetest kaitsetsoonidest on aja jooksul erandkorras ikkagi võetud ehitiste alla. Eranditel on olnud kalduvus reegliks saada ka möödunud sajanditel ja seda mitte üksnes linnaehituses. Käesoleva sajandi linnaehituse osas võiks märkida E. Saarise linna orgaanilise detsentraliseerimise ideed, mis oma põhiosas on Suur Helsingi puhul realiseeritud. Sarnased olid ka Le Corbussier linnaplaneerimise printsiibid. Linnakeskkond tekitab rea spetsiifilisi probleeme. Lisaks üldisele saastumisele
Tihti läksid nende remontide käigus kaduma ka hoonete dekoratiivdetailid ja esialgne arhitektuurne ilme. Rikuti hoone algsed proportsioonid ning väljanägemine. Arhitektuuriajaloolaste ringkondades hakati puithoonestust juba 1960.1970. aastail mõningal määral siiski väärtuslikuks pidama, selle tulemusena moodustati paljudes linnasüdametes, näiteks Kuressaares, Viljandis, Võrus ja mujal muinsuskaitsealad. Palju väärtuslikke puithoonestusega alasid jäi siiski kaitsetsoonidest (nagu muinsuskaitsealasid siis kutsuti) paratamatult välja. Suuremates linnades, nagu Tallinn ja Tartu, peeti vajalikuks kaitsta vaid valdavalt kivihoonestusega linnasüdant, puumajade kvartaleid muinsuskaitseala siin esialgu praktiliselt ei hõlmanud. Kaasaegne väärtustav suhtumine puitarhitektuuri jõudis Eestisse suuresti Skandinaaviamaade vahendusel 1990. aastatel ja sai valdavaks 21. sajandi algul, mil paljudes linnades on puithoonestusega elamualade
annaabi.ee 
