1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandist pärit linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hiljem linnuse uurimisega tegelenud Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on pooldanud siiski Seuberlichi teoorit, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381. aastaks. Esimene kirjalik teade Kuressaare piiskopilinnuse olemasolust pärineb 1381. aastast. Kuressaare linnuse konvendihoone on Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis
Juhendaja õp. Pille Kessel Tartu 2009 KONVENDIHOONE On hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mjule. Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, phjanurgas krguva vimsa seitsmekorruselise Kaitsetorni krgus on 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati 1980. aastate 1. poolel. Seda mööda oli hlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades, kui ka vaenlast trjudes. Kuna eriti tugevat kaitset vajas linnuse värav, näeme Kaitsetorni krval kahekorruselist eenduvat nooltekoda e. ärklit. Selle alumisel korrusel paikneb langevärava tstemehhanism, ülemise korruse phjaavadest sai vaenlasele kive ning
Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide (nurgakindlustuste) süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga 1836. a. kustutati kogu kindlus lõplikult Tsaari-Venemaa kindlustuste nimekirjast; aasta varem oli see müüdud 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale. Hoovihoones asus aastal 1868 1878 vaestemaja. Aastail 1904 1912 remonditi konvendihoone arhitektide W. Neumanni ja H. Seuberlichi juhtimisel. Ehitati üles kaitsetorni kaks ülemist korrust, taastati peakorruse ristikäigu akende raidraamid ning kabeli ja pidurefektooriumi vaheline sein, muudeti uste paiknemist ja suurendati aknaid, rajati ahjud ja uusi treppe, paigutati ristikäigu seintele kohalike aadlike vapid. Kaitsetorn Kaitsetorn on konvendihoone kõige enam kannatada saanud ja ümber ehitatud osa. Teise korruse interjöör on säilitanud põhiliselt sellise ilme, nagu sellele anti käesoleva sajandi algul:
Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub Seuberlichi teooriast, mis toetub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadele. Seuberlichi teooria järgi ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. Uuenduslikumad uurjad, kes toetusid Seuberlichi teooriale lisasid, et praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka tükike praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Teine teooria, mille eestvedajaks oli arhitekt Kalvi Aluve ja mis kinnitub 1970. aastatel tehtud vaatlustele ümberehituse ajal on see, et kivilinnuse ehituslugu algas juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. 2010
13. saj alguses ja eriti hiljem, 14. saj keskel. Esimesed kirjalikud teated Kuressaare linnusest pärinevad 1380. aastate algusest ning piiskopiriigi keskuseks kujunes see piiskop Winrich von Kniprode ajal (Püüa, Nurk, Sepp, 2016). Paljud ajaloolased lähtuvad 20. saj algul linnuse rekonstrueerimist juntinud arhitekti Karl Rudolf Hermann Seuberlichi seisukohast, et esmalt ehitati kaitsetorn. Edasi alustati kaitsetorni ehitusega, seejärel konvendihoone (Kesküla,2015). Kuressaare linnus-kindluse ajalugu on jagatav vähemalt neljaks suureks perioodiks, mida rahvapäraselt kutsutakse kunagiste omanike järgi: piiskoppide aeg, Taani aeg, Rootsi aeg ja Vene aeg (Püüa, Nurk, Sepp, 2016). 1.2. Piiskopi aeg (14. saj. I pool 1559) Kuressaare linnus püstitati Saare-Lääne piiskopi initsiatiivil. Linnus kuulub oma tüübilt konvendihoonete hulka ja neid hakati Eesti aladele ehitama XIV sajandil
konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurijad, eesotsas Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on naasnud siiski Seuberlichi teooria juurde, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381. aastaks. 1228. aastal moodustas roomlaste kuningas Heinrich (VII) Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopkonna pindalaga umbes 7600 km², keskusega algul Lihulas, seejärel Vana-Pärnus ning alates 1265. aastast Haapsalus. Piiskopkonda kuulus ka suurem osa
Ainus väravaava, kust linnusesse sisse pääseb, asub hoone kirdeküljel. Konvendihoone on kolmekorruseline. Keldrikorrusel asusid majandusruumid. Teisel korrusel olid esindus- ja eluruumid, kus läänetiivas asusid piiskopi elutoad, idatiivas toomkapitoorium ning kabelkirik. Kabel on ruudukujulise põhiplaaniga ja tema roietega varustatud võlve toetab kaheksatahuline piilar. Kolmandal korrusel olid teenijaskonnaruumid ning põhjanurgas kõrguva massiive kaitsetorni kaitsemeeskonna teenistus- ja elutoad. Pikk Hermann on eraldatud muust linnusest kõiki korruseid läbiva sahtiga. Teise ja kolmanda korruse ruumid on ühendatud sisehoovi ümbritseva võlvitud koridori ristkäiguga, üksikud korrused on ühendatud kitsaste müüritreppidega. Edela- ja loodetiivas on säilinud algsed, kaunite tugevasti profileeritud roietega ristvlvid, mis algavad otse seinapinnalt. Siseuele avanevad
kindlasti alla teistele Euroopa pealinnadele. Suurlinlik elurütm ja kerkivad kõrghooned südalinnas võivad samuti olla meeldivaks vahelduseks, kui elad muidu vaiksemas kohas. Eesti pealinn-Tallinn, on elav ja loomulik ja pidevas liikumises. Keskaegne vanalinn pole väljasurnud muuseum, vaid tuksuv linnasüda, kus leidub palju põnevat ja avastamisväärset ka kohalikule elanikule. .Imetlemist väärivad ligemale 2 km säilinud linnamüüri ja 26 kaitsetorni, 600-aastane gooti raekoda, üks Euroopa vanimaid seni tegutsevaid apteeke Raekoja platsil ja kirikud. Oleviste kirik oli 15. ja 16. sajandi vahetusel oma 159-meetrise torniga teadaolevalt maailma kõrgeim ehitis. Loomulikult märgitakse Eestit tema ilusate naiste pärast. Samuti on kõigi inimestega lihtne suhelda, ning enamus nooremast põlvkonnast oskab inglisekeelt arusaadavalt rääkida. Tallinna ööelu on ka kindlasti huvitva. Siin leidub mitmeid klubisid
aastal, kuigi vallikraav täideti veega juba 10 aastat varem. Linnamüüri hakati nimetama Kanne müüriks. See oli 6.5 m kõrge ja 2.3 m paks. Kaitsekäik asus müüri siseküljel ja toetus võlvitud kaartele. 5 15. sajandi esimesel poolel rekonstrueeriti müüri - müür tehti paksemaks ja siseküljele ehitati tugimüürid. Sellest võimsast kaitsesüsteemist on tänapäeval avalikkuses maapealse linnamüürina teadvustunud üle poole, täpsemalt 1,85 km müürifronti ja 26 kaitsetorni. Palju maapealseid müüri-osasid on teadvustamata - majade seinadena, kruntidevaheliste müüridena jms. Tänu Tallinna maapinna kiirele tõusule (peamiselt täitmise tõttu) on maapinnas säilinud kõikide tornide alumised osad ja kogu linnamüüri alumine osa. 3 ringmüür - linnuse, kindlustatud linna v. küla ümber ehitatud kaitsemüür, mis on varustatud tornide, mitmesuguste kaitseseadeldiste ja tugevasti kindlustatud väravatega. Tihti on linnustel sisemine ja väline
4.5 Neitsitorn Seda algselt kolmekorruselist Tallinna linnamüüri torni on esmakordselt mainitud 1373. aastal. Torni on sajandite vältel mitmeid kordi ringi ehitatud, kuid arhitektuurilise omanäolisuse annab talle endiselt trapetsikujuline põhiplaan. Torni nimi pärineb tolleaegselt tornipealikult Hinse Meghelt, mis hilisemates versioonides mugandus Mädchenthurmiks, eesti keelde tõlgituna Neitsitorniks. Hoone on aegade jooksul olnud kasutuses kaitsetorni, elamu ja kohvikuna, räägitakse, et seal kummitab endiselt! Siin on töötanud kunstnikud Kristjan ja Paul Raud, kellele on Neitsitorni kõrval asuvas Taani Kuninga aias püstitatud kivist mälestustahvel. Praegusel ajal on torn avatud muuseumkohvikuna, kus saab külastada kolmel korrusel asuvat kohvikut, nautida vanalinna vaadet linnamüüril jalutades ning vaadata vahetuvaid näitusi hoone keldris. 4.6 Paks Margareeta Eesti Meremuuseum
Üks tähtsamaid ühiskondlikke hooneid on ka Suurgildi (tähtsamate kaupmeeste ühendus) hoone. 3-korruselised I: kauplus või töökoda. II: pere elamisruumid. III: laoruumid. Nn Kolm õde kolm kokkuehitatud kodanikumaja, kus praegu asub luksushotell. Gooti ajastu lõpus said tähtsateks suurtükid. Seetõttu ehitati suurtükitorne ehk rondeele. Neist kuulsaimad on Paks Margareeta ja Kiek in de Kök (kõige kõrgem 40m). Tallinna linnamüüril on 40 kaitsetorni. Tartu linnamüür on peaaegu täielikult hävinud, säilinud on vaid 50 meetrit.
näide. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mjule. Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, phjanurgas krguva vimsa seitsmekorruselise Kaitsetorni krgus on 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati 1980. aastate 1. poolel. Seda mööda oli hlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades, kui ka vaenlast trjudes. 8 Kuna eriti tugevat kaitset vajas linnuse värav, näeme Kaitsetorni krval kahekorruselist eenduvat nooltekoda e. ärklit
eeslinna (aguli) hurtsikutes, mis olid puust ja mida võis linnale kallaletungi korral kiiresti lammutada. Linnade kujunemise tähtsaks teguriks oli linna kaitse s.o. kindlustamise vajadus. Kindlusvöönd määras kindlaks linna territooriumi. Eesti alal omasid kivist linnamüüri Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva ja Viljandi. Tallinn ja Tartu olid müüriga ümbritsetud territooriumi ulatuselt suurimad Liivimaal. Tallinna Linnamüür 2,35 km, 46 kaitsetorni (säilinud linnamüüri 1,85 km ja 28 kaitsetorni). XV saj. Tallinnas u 7000-8000 el., Tartus 5000-6000 el. Arhitektuur Vallutajad rajasid kivilinnuseid enda ja vasallide kaitseks. Põhiliselt oli tegemist kastelllinnuste (olid korrapärase 4-nurkse kujuga) ja tornlinnustega. Põhiosa keskaegsetest ehitusmälestistest on aga sakraalarhitektuur (kirikud ja kloostrid). Põhja Eestis ehitati valdavalt paekivist (Tallinnas, Niguliste, Oleviste
· Valge Kaitsetorn olid tihti keskaegse ehitise tugevaim osa, kus vajadusel olid ka sobivad elamistingimused kuningale või õukonnaliikmele. · Võtmeandmis tseremoonia · On teatatud tosinatest vaimudest, keda Toweris eeldatavalt nähti. Juba 1816. aasta jaanuaris olevat vahimees näinud kujutist karust, kes tema poole liigub. Väidedavalt oli vahimees paar päeva hiljem hirmust surnud · Valget torni kui ühte suurimat kaitsetorni kristlikus maailmason kirjeldatud kui "kõige terviklikumat 11. sajandi paleed Euroopas · Seal on 6 ronka, ja kui nemad lossist lahkuvad siis hakkab London lagunema · Toweril on omad töötajad kes seal ka elavad ja kõige eest hoolitsevad Tower Bridge · Londoni sümbol · Ehitatud 18861894 · Vanim lahtikäiv ja töötav sild · Londoni Toweri järgi nimi · Näeb selline välja sest ta pidi Toweriga sarnane olema · Sild avati ametlikult 30. juuni 1894
Seoses linna kasvamise ja arenemisega arenes pidevalt ka linnamüür. Oma lõpliku kuju sai ta enamikes osades 16. sajandi keskpaigaks, seega 300- aastase pideva arengu tulemusena. Tallinna all-linna keskaegne linnamüür kujutas endast 16. sajandil, lõplikult väljaehitatud kujul tohutu ulatusega rajatist, olles oma aja suurimaid ja tugevamaid kaitsesüsteeme kogu Põhja-Euroopas. Linnamüür oli 2.35 km pikk, kuni 3 m paks ning kuni 16 m kõrge. Müür sisaldas 35 kaitsetorni, millest 8 olid väravaehitised: kaks vaheväravat ühenduse pidamiseks Toompea linnusega ning kuus välisväravat. Välisväravate kaitsesüsteemidesse kuulusid veel 11 mitmesugust eeskaitsetorni koos eesväravatega, samuti oli linnamüür kriitilistes lõikudes dubleeritud topelt- ehk parhammüüridega. Neid samuti arvesse võttes oli 16. sajandi lõpuks Tallinna linnamüüril 46 kaitsetorni ning kaitsemüüride üldpikkus küündis 3 kilomeetrini
Ka talupojad tavatsesid linna põgeneda. Öeldi, et linna õhk teeb vabaks: kui ärajooksnud talupoeg ühe aasta ja ühe päeva linnas oli elanud, kuulutati ta vabaks ja mõisahärral ei olnud tema peale enam mingit õigust. [5] 14. sajandil ehitati poolringi või hobuseraua kujulisi torne. Pikk Hermann, mis valmis 1400. aastal, oli 15. sajandil tornide ehitamisel eeskujuks oma ümmarguse põhiplaaniga. 16. sajandi alguses oli 2.35 kilomeetri pikkuses müüris 27 kaitsetorni, mis olid valdavalt kolmekorruselised ja kuni 24 meetrit kõrged. Algselt ei olnud tornidel katuseid, kuid viimane korrus oli veekindel. Tornidel oli tuleasemed ja algelised käimlad. Enamus torne said nimed oma asukoha järgi, näiteks Sauna torn, Nunnadetagune torn, Munkadetagune torn, Tallitorn, Köismäe torn jne. Mõningad nimed on narrivad viited tornide tunnustele või funktsioonidele, mis andsid head algmaterjali paljudele legendidele. [3]
Juba 1816. aasta jaanuaris olevat vahimees näinud kujutist karust, kes tema poole liigub. Väidedavalt oli vahimees paar päeva hiljem hirmust surnud. Valge torn · Kaitsetorn · Kaitsetorn olid tihti keskaegse ehitise tugevaim osa, kus vajadusel olid ka sobivad elamistingimused kuningale või õukonnaliikmele. · Torn ehitati künkale ning seetõttu asub keldri põhjakülg osaliselt maapinnast allpool · Valget torni kui ühte suurimat kaitsetorni kristlikus maailmason kirjeldatud kui "kõige terviklikumat 11. sajandi paleed Euroopas · Valge torni põhjapindala ilma väljaulatuvate nurgatornideta on 36 korda 32 meetrit (118 korda 105 jalga) ning kõrgus lõuna kaitsemüüridel 27 m (90 jalga). · Normannide kaitsetornid olid tavaliselt maapinnast kõrgemal, antud juhul lõunaküljel ning sinna pääses puidust treppi mööda, mida oli võimalik rünnaku korral üles tõmmata
konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurijad, eesotsas Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on naasnud siiski Seuberlichi teooria juurde, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381. aastaks. 1228. aastal moodustas Saksa-Rooma riigi kuningas Heinrich (VII) Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopkonna pindalaga umbes 7600 km², keskusega algul Lihulas, seejärel Vana-Pärnus ning alates 1265. aastast Haapsalus. Piiskopkonda
Narva, Rakvere ja Põltsamaa linnus, Viljandi linnus · Esines ka segatüüpi linnuseid Linnusetüüp ka konvendihoone · Kuressaare linnus koosolekute saal, refektoorium (söökla), dormitoorium (magamisruum), komtuuri ruumid ( paremini säilinud) · Viljandi kastelllinnus 3 kaitsemüüri ja 1 linnakaitsemüür, 3 kaitsevööndit, hävines Rootsi-Poola sõjas · Tallinna kaitsemüürid ( 2 km säilinud), säilinud ka 26 kaitsetorni, nt Pikk Hermann, suurtükitornid-rondellid, Paks Margareta, Kiek in de Kök, konvendihoone praegune Riigikogu hoone · Vastseliina ja laiusel tulirelvadele kohandatud tornide jäänused · Säilinud palju maju Tallinna raekoda, kodanikesaal, Suurgildi hoone (kasutati välisseinal petikuid), tammepuust uksed, lõvipeaga uksekoputid, Oleviste gildi tähtvõlvid, Tallina majadel ka lahtised terrassid etikukivid
Vennaskonna sild Lõuna-Prantsusmaa Pont d`Avignon 12 saj L 900m võlvide sille 33m. 8m postid ja neljast kaarest koosnevad võlvid. Silla keskel kabel kus lebab silla ehituse algataja. Purunes kasutuskõlbmatuks 17 saj. Keskaja sillad olid romaani arhitektuuriga, mis oli robustne ja kogukas, varustatud massiivsete kaitseelementidega. Sildade kasutamine ja ka alt läbi sõitmine muutus tasuliseks. Hea näide Pont Valentre 13 saj. Sõidutee laius 5m kaitsetorni juures 3m, et takistada kiiret ründamist. Väga omapärane on Itaalias paiknev Kuradisild ehitatud 14 saj. kaarava laius 37m tee laius 3m. Praha Karli sild 14-16 saj. 16 ava 18-23m oli omaaj üks suurimaid. Ülaltoodud on säravamad näited, kuid enamus sildasid olid siiski lihtsakoelised puidust talasillad. Kui saabus Renessaanssi ajastu taastati Roomaski sildasid ja need muudeti kaunimaks. Sellest ajast pärinevad ka Veneetsia sillad Rialto sild ava 27m tõus 6,4m
tehti paksemaks ja siseküljele ehitati tugimüürid. Mahukad tööd linnamüüri põhjaküljel algasid pärast Püha Miikaeli kloostrit piirava müüriäärse maa kloostrilt võõrandamist 1422. aastal. Linnamüür ehitati nüüd 1116 meetri kõrguseks, kaitsekäik, mis asus kas linnamüüri peal või konsoolidel oli peaaegu 3 meetrit kõrge Linnaväravad ja väravatornid 1414. aastast säilinud nimekirjas oli 27 kaitsetorni. 15. sajandi teisel kolmandikul ehitati ümber ja varustati eesväravatega ka kõik linamüüris olevate läbipääsuväravate väravatornid. Aastetel 14391445 täiendati Nunnavärava eesväravat, aastatel 14481460 ehitati kahe torniga Suure Rannavärava eesvärav, aastatel 14481453 ehitatiHarju värava eesvärav. Aastatel 14531456 täiendati merepoolse Väikese Rannavärava kindlustusi, valmisid ka kahe torniga Viru värava eesvärav ja Karja värava eesvärav.[viide?] 1456
Linna piirajaid langes ägedas lahingus nii palju, et kaitsjad neid kohe matta ei jõudnud, 14 viimane tegevus oli aga epideemiate vältimise seisukohast eluliselt tähtis. Lahendus leiti soolast, tol ajal väga kallist kaubaartiklist, mida linnaelanike õnneks kohapeal volilt võtta oli. Langenud konserveeriti soola abil ühte linnamüüri kaitsetorni seniks, kuni tekkis võimalus nende matmiseks. Soolakombeid ja -uskumusi. Laialt on olnud käibel komme heita soola üle vasaku õla, heidutamaks seal varitsevat Saatanat. Tava viia uutele naabritele heasoovlikkuse märgiks soola ja leiba pärineb Saksamaalt. Eriti laialt on see komme juuri ajanud Venemaal, kuhu ta tõenäoliselt saabus koos keisrinna Katariina Suurega. Sealt edasi levis soola-leiva pakkumise komme kõikidesse Vene kubermangudesse, sealhulgas ka Soome ja Eestisse
Kurioosne fakt. Ühe Vahemereäärse Prantsuse soolalinna piiramisest aastal 1418 räägitakse järgmist lugu. Linna piirajaid langes ägedas lahingus nii palju, et kaitsjad neid kohe matta ei jõudnud, viimane tegevus oli aga epideemiate vältimise seisukohast eluliselt tähtis. Lahendus leiti soolast, tol ajal väga kallist kaubaartiklist, mida linnaelanike õnneks kohapeal volilt võtta oli. Langenud konserveeriti soola abil ühte linnamüüri kaitsetorni seniks, kuni tekkis võimalus nende matmiseks. 15 Soolakombeid ja -uskumusi. Laialt on olnud käibel komme heita soola üle vasaku õla, heidutamaks seal varitsevat Saatanat. Tava viia uutele naabritele heasoovlikkuse märgiks soola ja leiba pärineb Saksamaalt. Eriti laialt on see komme juuri ajanud Venemaal, kuhu ta tõenäoliselt saabus koos keisrinna Katariina Suurega. Sealt edasi levis soola-leiva pakkumise komme kõikidesse Vene kubermangudesse, sealhulgas ka Soome ja Eestisse
sarkofaag on kaunistustega kirst. suurtest haudehitistest loobuti uue riigi ajal. egiptuse ajalugu on jaotutud 36-ks dünastiaks ja viieks riigiks. uus riik oli teise aastatuhande keskpaik kuni _ _ _ . need 5 riiki on varane, vana(algab püramiididega, lõpeb _ _ _), keskmine, uus ja hiline(esimene aastatuhat). teine oluline asi on siis templid (pärast püramiide) templeid on mitme eri kujuga, tavaliseim oli kindlustempel, millel oli kaitsevärav ja kaitsemüürid. 2 kaitsetorni ja kitsas värav olid kokku büloon, mida tavaliselt ei suudetudki vallutada. Nende kindlustemplite ette on püstitatud obeliske, mis on pühendatud peajumal Ra-le, neil oli ka terav ning kullatud ots. [lk 32, templi plaan] teine suurem osa templist oli sammassaal, kuhu võis siseneda ülik või preester, sammassaaist edasi olid arukad ruumid preestritele, mis oli jumala püha asupaik, seekosesse said siseneda vaid preestirid või elav jumal e. vaarao. kõige tuntumad on
annaabi.ee 
